Reklaamikirjutaja Laur Pikksaar firmast
Refleks kirjutab aripaev.ee-le saadetud kommentaaris, et kõik ei ole veel
kadunud, on veel leidlikke reklaame.
Järgneb Pikksaare kommentaar:
Reklaam on kõikjal meie ümber. Igasugused rämpspostitused, põnevat filmi või saadet katkestavad reklaamiminutid ja suuri allahindlusnumbreid näitavad plakatid mõjuvad inimestele üldiselt häirivalt. Paraku just need, igapäevaselt kõikjal nähataval olevad tüütud reklaamid ja igavad kaubanduslikud teadaanded, kujundavad inimeste arvamust ning sunnivad andma negatiivseid hinnanguid stiilis: kellele seda jama vaja on, reklaam on paha jne.
Kui eelarvamustest vabaneda ja õppida nägema, võib märgata, et tegelikult üldpilt nii troostitu ei ole. Tegelikult on lisaks stereotüüpsele lähenemisele hulgaliselt alternatiive – sõnamängu, intrigeerivaid ja klikkepüüdvaid ribasid internetis, kauneid lugusid jutustavaid pilte, loova süžeega klippe ja isegi funktsionaalseid viise reklaami edastamiseks. Selliseid lahendusi, mis ei mõju pealetükkivalt, reklaampindu, mis suhestuvad loomulikul teel ümbritseva keskkonna, inimeste ja objektidega ning on isegi millekski kasulikud.
Artikkel jätkub pärast reklaami
Näiteid sellistest reklaamidest on palju, nimetagem siis kas või tagasihoidliku logoga suunaviitu kaubamajades, praktilisi kingitusi, ühistransporti paigaldatud reklaamsõnumiga lisakäepidemeid või juba mõnda aega Tallinnas Kristiine keskuse parkimismajas pilke püüdvaid postipehmendusi.
Viimane näide, Orbiti (imago-)reklaam, on eriti leidlik oma tarbijale kasutoova ja hooliva lahenduse poolest. Mitte kuskil ei ole näha üleskutset, mis kutsuks toodet ostma, puudub ka tekstiline sõnum, mis püüaks veenda tarbijat nätsu headuses. Kogu suhtlus on pigem sotsiaalreklaamilik, omakasupüüdmatuna mõjuv. Alateadlik paralleel, posti ümbritsev „madrats“ = nätsupadjakestega purk ja olulisim (väljaütlemata) märksõna – kaitsmine, on reklaamis siiski olemas.
Müra ei ole, on vaid pehme taust, mis toimib – ilmselt otsustavad keskusesse jõudnud ja auto kriipimisest pääsenud tänulikud pereemad või kiirustavad mehepojad küllaltki tihti just parklas nähtud kaubamärgi kasuks. Seda isegi siis, kui nad postidele vähimatki tähelepanu ei pööranud.
Loodetavasti jätkub ka tulevikus klientidel tahtmist selliseid erilisi lahendusi tellida ja agentuuridel loovust ja leidlikkust tarbijaid mitte segavaid reklaame pakkuda. Et suhtlusest sünniks harmooniline reklaamikeel – sõnumi, tarbija ja tellija kooskõla.