Tõstame parem rahva eluiga

Äripäev on taas algatanud diskussiooni pensioniea tõstmisest Eestis. Taoline ettepanek pole kaugeltki uus. Ka aasta tagasi tuli Reformierakond välja ettepanekuga tõsta pensioniiga. Selle sisu kattus Tööandjate Keskliidu väljakäiduga. Ei ole ka ime, sest Reformierakond on jätkuvalt 5-10% kõige rikkamate inimeste huvide kaitsja. Selle lobigrupi tahtmine on, et tavainimene töötaks end surnuks väiksele grupile kasumit tootes, nautimata väljateenitud vanaduspensioni.

Arvestades Eesti inimeste keskmist eluiga, on ettepanek kohatu ja küüniline. Keskmine eeldatav eluiga on meil 73 eluaastat. Eesti mehed elavad keskmiselt 67. eluaastani, Saksamaa mehed 12 aastat kauem. Keskmine eluiga Soomes on 79 ning Rootsis ja Itaalias 80 aastat. Põhjamaades on tõesti pensioniiga veidi kõrgem Eesti omast, keskmiselt 65 eluaastat. Samas aga kõrge elueaga Itaalias vaid 60. eluaasta juures. Eesti pensioniiga pole kaugeltki madalaim Euroopas, küll on seda keskmine eluiga. Euroopa riikides saavad inimesed olla pensionil keskmiselt 15-20 aastat, Eestis vaid 10 aastat.

Kahe viimase valitsuse sotsiaalministrid on tegelenud Eesti rahvastiku tervise arengukavaga. Selle peamine eesmärk on nii tervelt elatud eluea kui ka keskmise eluea tõstmine. 2020. aastaks peaks Eesti keskmine eluiga olema 78 aastat. On kavandatud tegevused ja planeeritud nendeks ka raha. Loodan, et see kava ei satu eelarvekärbete ohvriks. Eesti rahva ellujäämiseks tuleb pingutada, muidu meil tulevikku pole. Vaid keskmise eluea tõusul 2020. aastaks võib kaaluda pensioniea tõstmist.

Vaadates Eesti inimeste keskmist ja tervena elatud eluiga, ei pea ma pensioniea tõstmist lähema 15-20 aasta jooksul mõeldavaks. Muidugi saab inimene oma eluea pikkust mõjutada tervislike eluviiside ja riskivaba käitumisega. Samas sõltub keskmise eluea tõus paljuski riigi sotsiaal- ja tervishoiupoliitikast ning töökeskkonnast. Praegune ja ka varasemad parempoolsed valitsused pole aga soovinud neid valdkondi arendada. Vastupidi, sotsiaalvaldkonda ootavad taas eelarvekärped, mida õigustatakse rahapuudusega.

Sellega aga nullitakse viimaste aastate positiivsed arengud. Eesti riik kulutab sotsiaalvaldkonnale 17% SKPst, mis on madalaim näitaja Euroopa Liidus. Keskmiselt on sotsiaalvaldkonna kulutused Euroopa Liidu riikides 20-25% SKPst.

Pikemas perspektiivis on Eesti pensionisüsteem jätkusuutlik, ent lähiaastail tuleb sinna suunata lisaraha. Keskerakonna kuuludes valitsusse suunati pensionikassasse üle 5 miljardi krooni täiendavat raha. Vastupidi, Reformierakond soovib kaotada sotsiaalmaksu suuremalt kui 30 000krooniselt kuusissetulekult. See tähendaks vähemlaekumisi aastas pensionikassale 600 miljonit ja haigekassale 400 miljonit, mis oleks tõsiseks ohuks pensionikassa jätkusuutlikkusele ja arstiabi kättesaadavusele.

Euroopa riigid lähtuvad solidaarsusest - suurema sissetulekuga inimesed annavad suurema panuse ühiskonna toimimiseks, et kõik saaksid elada inimväärset elu. Meil saetakse riigi rahakott õhukeseks, heaolu saavad endale lubada vähesed.

Eeltoodust saab teha ainult ühe järelduse - ei praegused ega tulevased pensionärid pole parempoolse valitsuse jaoks olulised. Pensionile minekuga loodetakse keskmine Eesti inimene ka manalateele saata, riigil vähem muret ja kulutusi. Loodan, et taoline stsenaarium ei käivitu. Eestis on veel terve mõistuse ja südametunnistusega poliitikuid, kes taolisi otsuseid läbi ei lase.