Kuskil aastas 2004. Vahepeal aastatel 2007 ja 2006 oli ju tööjõupuudus.
Mida Eesti teistelt riikidelt töötuse vastu võitlemise osas õppida võiks?
Statistiliste näitajate kohapealt on Eesti ju väga heal positsioonil. Kuid praegune globaalne majanduskriis on mõjutanud kõiki riike. Kui jätta EL kõrvale, siis USAs on igal pool probleemid. Kui vaadata teenuseid, mida riik pakub inimestele, siis need on EL-s sarnased. Võib-olla see flexicurity teema (kaitstud pandlikkus) mis on Taanis ja Hollandis. Kuid ka Rootsis on sotsiaalsüsteem inimsõbralik, palju on ametnikke, kes tegelevad inimestega. Kuid majanduslanguse perioodil on nad hädas. Kõik on omavahel seotud ja raske on öelda, mida kelleltki õppida oleks.
Pidevalt tuleb areneda ja vaadata, mis töötutele millised teenused sobivad. Eestis on töösuhe üks paindumatumaid ja see on kindlasti mõjutanud nii töövõtjaid kui töötajaid. Pidev areng paremuse poole peaks olema igatahes. Kuid nii ma ei oska öelda, et mõnes riigis oleks olukord nii hea, et teised peaksid võtma eeskuju.
Kas uus töölepinguseadus parandaks olukorda?
Ma arvan küll. On ju teada, et kui tööandjal sellises muutuvas situatsioonis on raske töösuhet lõpetada inimesega, et see nõuab talt palju aega, närvi- ja rahakulu, siis tegelikult ollakse ettevaatlikud otsuste tegemisel. Kõik loevad raha ja keegi ei tea, kuhu see olukord välja jõuab. Riskida saab ju mingi piirini. Töölepinguseadus aitaks küll, kuid ega see ka ideaalne ei ole. See oleks aga tee paremuse poole.
Mida toob järgmine aasta töötuse osas?
Töötus üldjuhul kindlasti suureneb. Palju räägitakse sellest, millal majandus jõuab põhja. Kõik on tihedalt seotud ju. Meid mõjutab maailmamajandus, kuid ka meie enda siinsed otsused. Milliseid otsuseid teeb Eesti riik selleks, et tööandjaid aidata. Et eksporti suurendada ja et tööandjatel oleks kindlustunne. Et järjekordne maksuseadus neilt vaipa alt ära ei tõmba. Kui Eesti riigi tasandil tööandjad saaksid mingigi kindlustunne, siis muutuks see olukord kiiremini paremaks.