Muutustele avatud juht

Mikko Fritze peab enda tugevuseks head keeleoskust. "Ma elan keelde nii sisse, et mul ei ole suurt aktsenti. Enda jaoks on ka üllatav, kui hästi mul keel välja tuleb," ütleb Fritze.

Kasvasin üles Soomes ja Saksamaal. Ka minu isa töötas Goethe Instituudis, aga minu ajal ainult kahes riigis. Mul oli kaks kodumaad: olen sakslane, aga mingi osa minust on ka soomlane.

Mul ei ole kodulinna, kohta, kus oleks alati olnud meie maja ja meie aed, pere ja sõbrad, olen vaba. Kohanen võõrastes kohtades kiiresti.

Mulle sobib töö, mis on seotud muutuste ja muudatustega ning teiste maadega. See meeldiski Goethe Instituudi puhul. Kultuurivahetus on põnev töö, see on luksus.

Ma ei valetanud tahtlikult, mõtlesingi, et oskan eesti keelt või et see oleks minu jaoks lihtne ja kohe arusaadav. Keegi ei kontrollinud ka, ilmselt mõeldi samuti, et see on ju soome keelega nii sarnane. Pärast mõtlesin, et küll ma olen ignorant, olin Soomes elanud, kuid mul puudusid kokkupuuted eesti keele ja kultuuriga.

Tallinn oli põnev, midagi juhtus, oli dünaamikat, inimesed olid ärkvel. Mind üllatas, et Tallinn on nii ilus. Inimesed olid suletud ja tagasihoidlikud, maa oli patriootiline, ehk isegi natsionalistlik, aga samas olid inimesed avatud, vaatamaks, mis on mujal, nii kultuuris kui ka üldisemalt. See oli sümpaatne suhtumine.

Horvaatias oldi uhked, et neil on kõige paremad asjad ja kõige ilusamad naised. Siin oli kõik tagasihoidlikum ja pragmaatilisem, see üllatas. Tööle oli kerge hakata, eelarvamusi polnud vaja murda. Ja bürokraatia oli Horvaatia ja isegi Saksamaaga võrreldes täitsa talutav.

Horvaatias, kus mulle muidu väga meeldis, oli horvaatlaste konflikt serblastega nii igapäevane, et keegi ei jätnud, vähemalt esmakohtumisel, mainimata, kui jama oli aeg serblastega. Sunniti peale, et neid peab vihkama, see väsitas.

Kartsin, et tulen Eestisse ja et igaüks, kellega tutvun, hakkab mulle selgeks tegema, kui jama oli Vene aeg. Aga esimese seitsme aasta jooksul, mis siin elasin, kurtis seda ainult üks inimene. Sel ajal polnud kurtmiseks aega, pigem tehti korda maja või tänav, see meeldis.

Olin Eestist ära kolm ja pool aastat ning minu meelest ei ole Eesti enam pooltki nii dünaamiline, aktiivne ega uudishimulik, kui ta oli.

Asjad on mitmel tasandil osati kinni jooksnud. On muutunud julgus asju ette võtta. Aknad on majadel vahetatud, seinad soojendatud, autod ostetud, koolid korda tehtud, asjad on ära tehtud.

Teiseks mõjutab Euroopa Liiduga liitumine, pole selgeid väljakutseid. Aga neid pole ka mujal.

Kui ütlen, et Eesti on rohkem kinni jooksnud kui varem, siis seal on ühiskonnas kõik paigas ja tekib tunne, et kõik blokeerivad üksteist. Kui tahad kultuurivaldkonnas midagi teha, tahad, et sünniks dünaamika, siis see on raske.

Kliimast ja heast veinist hoolimata mulle Uruguays eriti ei meeldinud. Tööpäevad olid pikad, kuna midagi teha oli keeruline, tuli kolm korda rohkem tööd teha. Isegi tollist midagi välja võtta oli uskumatult keeruline.

Järgmise aasta jooksul tahaks kokku saada programmi, millega aastal 2011 kultuuriaastat teha. Jõuda skeemide ja lepingute valmimiseni.

Oli raske aasta, kuna hakkasime nullist pihta, sihtasutus ei tähenda, et teed kohe projekte, palju on struktuuride loomist, seaduste tundmaõppimist. Kõik peab mitmes mõttes paika loksuma, sisseseadmine võttis rohkem jõudu, kui ma arvasin.

Olen isana autoritaarne, aga juhina mitte. Täiskasvanu peab olema võimeline ise vastutama ja nägema, mis on vajalik. Võib-olla paistan isegi pehmena, aga seda ma ka ei ole.

Olen kriitikale avatud. Inimesed, eriti Eestis, pole harjunud kritiseerima ega korrigeerima. Isegi kui ma seda nõuan ja palun, tuleb see üsna raskelt. Ma ei vihasta ega muutu kummaliseks.

Uue struktuuri ülesehitamine ja juhtimine siinses poliitilises ja majanduslikus olukorras on uudne ja suur väljakutse.

Keeltest. Ma poleks siin, kui ma ei oskaks keeli. Õpin keeli lihtsalt. Mul on suur empaatiavõime, ma ei karda inimesi, suudan erinevates olukordades hästi kohaneda. Keel on emotsionaalne asi, keegi, kes ennast võõrsil hästi ei tunne, ei õpi ka keelt, kuna tal on sisemine tõrge.

Keeleoskus on kultuurikoostöös suur eelis. Mul on Eestis hästi läinud, kuna ma räägin eesti keelt. Sama juhtus ka Lõuna-Ameerikas ja Horvaatias, keel teeb töötamise tunduvalt lihtsamaks.

Ja ma olen positiivne. Mulle on kingitud ports energiat, millest piisab teistelegi. Vahel käib inimestele ka närvidele, kui ma juba hommikul laulan ja nalja teen, teised ütlevad, et nad tahavad enne üles ärgata.

Ma loen ja räägin vabalt viies keeles: eesti, soome, saksa, inglise ja hispaania. Hakkama saan veel itaalia, portugali, horvaatia, prantsuse ja rootsi keeles.

Mul on väga lihtne keelt õppida, kui ma olen keelekeskkonnas, tahan ma inimestest aru saada ja suhelda. Keelte hulk, mida oskan, ei ole tegelikult suur, tunnen inimesi, kes oskavad rohkem keeli, aga olen võib-olla hea näitleja, sest elan ennast keelde sisse, nii et mul ei ole suurt aktsenti. Enda jaoks on ka üllatav, kui hästi see mul välja tuleb.

Mikko on karismaatiline, vahetu, väga hea huumorimeelega, võrratu suhtleja. Ta on mees, kes avab oma sarmiga kõik uksed ning murrab tee isegi külma eestlase südamesse.

Seda viimast olen korduvalt pealt näinud ja ka ise kogenud. Juhina on ta inspireeriv ja innustav. Tema võime ja oskus ära kuulata on uskumatud.