Riigieelarve käriseb igast õmblusest,
rahade ümberjagamist tuleb vähendada. Pigem peaks see toimuma tööealiste
inimeste, kui vanurite, orbude ja invaliidide arvelt, arvas
online-intervjuus ettevõtja Jaan Pillesaar.
Lugeja soovis Pillesaarelt teada, kuidas saaks riik saaks vähendada kihistumist ja kas seda peaks üldse vähendama.
Järgneb Pillesaare vastus:
Hea küsimus, ma ütleks see on riigi olemasolu põhjuse küsimus number üks. On selge, et mingi vara ümberjagamine peab ühiskonnas toimuma. Need, kellel on elus hästi läinud, peavad normaalse elukeskkonna loomise nimel mingi osa oma edust loovutama neile, kes enda eest ise hoolitseda ei saa - ehk siis vanad inimesed, orvud ja elu rataste vahele jäänud inimesed. Küsimus taandub siis sellele, et kui palju peaks just riik hüvesid ümber jagama, ja kui laialt jagama. Mina arvan, et hea põhimõte on see, et riik peaks jagama nii vähe kui võimalik ja nii palju kui hädavajalik. Igasugune ülejagamine vähendab ühiskonnas motivatsiooni endaga ise toime tulla.
Artikkel jätkub pärast reklaami
Täna on Eesti riik vahepealsete heade aastatega võtnud endale kohustuse liiga palju laiali jagada, ja ta ei suuda seda kohustust enam täita. Riigieelarve käriseb igast õmblusest. Seega pole midagi parata, tuleb ümberjagamist vähendada. Selles protsessis keegi paratamatult kannatab, ja mina arvan, et õiglane on, kui ei kannata vanurid, orvud ja invaliidid. See kannatamine tuleb ikkagi lükata tööealiste inimeste peale, kellele siiski on olemas pea ja kaks kätt, ehk siis vahendid millega ennast ise aidata. Sellest tulenevalt, vähendada saab näiteks töötu abirahasid. Eks selline lause on väga ebapopulaarne lause, aga samas see on õiglasem valik, kui minna nende inimeste kallale, kes ise ennast aidata ei suuda.
Loe pikka intervjuud
SIIT!