Pangad ootavad karistamist

Pangad kardavad, mida toob kaasa poliitikute, keskpankade ja finantsinspektsioonide soov karmimalt reguleerida pankade ja teiste finantsvahendajate tegevust. Selguse saabumiseni üritatakse kaasata turult omakapitali ja vähendatakse laenude andmist. Viimane aga võib visata kaika majanduse paranemise kodaratesse ning kaasa tuua uue majandussurutise. Oluline on see, kui kiiresti meetmed rakenduvad ja kas riigid suudavad selles osas koostööd teha või tekivad riskivõtmise oaasid.

Samal ajal, kui üle maailma on käimas tulised vaidlused pangajuhtide ja -töötajate töö tasustamise teemal sooviga vähenda pankade liigse riski võtmise kihku, on sellest oluliselt suurem mõju samadele eesmärkidele panganormatiivide võimalikes muutustes - näiteks selles, kuidas edaspidi arvestatakse finantsvõimendust ja riskikaale ning kui suurt kapitali peavad pangad hoidma halbade aegade kartuses.

Muutused on selgelt vajalikud. Täiesti lubamatu on olukord, kus pankade enneolematus mahus päästmisega riskivad valitsused ja keskpangad valuutade ja valitsuste krediidivõime stabiilsusega. Sajandeid tagasi oli sisuliselt ainus põhjus, miks riigid pööraselt võlakirju emiteerisid või müntides väärismetalli sisaldust vähendasid, sõdade finantseerimine. Rahuajal võlakoorma kasvatamine oli pea ennekuulmatu. Seekord on pangad enneolematus saamahimus päästnud valla üleilmse pangandussüsteemi stabiilsuse sõja, kus riikide sekkumiseta võiks küsida, kas kapitalism jääb üldse lääneriikides püsima. Pangajuhtide põhimõte privatiseerida kasumid ja anda üldsusele kinni maksta suured pangajuhtimise vead ei tohiks enam sellises ulatuses rakendada.

Pankade vajadus võtta maha võimendust võib kaasa tuua mitmed ebameeldivad kõrvalmõjud, mis on risti vastupidised valitsuste soovile majandust elavdada. Pankade ees on kaks võimalust või nende kahe kombinatsioon. Pangad saavad emiteerida uusi aktsiaid, lahjendades oluliselt praeguste investorite osalust pankades. Kuna pangad söövad alles laenukahjumeid (ärikinnisvara ja kogu majandusolude hiljutisest halvenemisest tingituna), peaksid nad isegi senise kapitalitaseme säilitamiseks uut omakapitali hankima. Kui aga tahetaks järsult tõsta pankade kapitalinõudeid, peaksid pangad tulema uusi aktsiaid pakkuma, mis rõhuks pangaaktsiate hindu.

Suurema kapitali puhul ja eeldusel, et pangad taastavad normaalse kasumi teenimise võime, kukuvad pankade efektiivsuse suhtarvud, seda isegi juhul, kui pangad riske ei vähendaks. See aga tähendaks, et investoritele tähendavad pangaaktsiad väiksemat väärtust.

Kui aga pangad peaksid vähendama finantsvõimendust (bilanssi, aga ka tuletistehingute mahtu), toob see kaasa laenuraha kallinemise (intresside ja intressimarginaalide tõus) ja kättesaadavuse olulise halvenemise kõigi jaoks. See võib mõjuda rõhuvalt majandustele. Kui varasid plaanitaks üheaegselt müüa (riske peaksid ju kõik kärpima), tekib küsimus - kes on ostja ning kui head hinda saab?

Paljud pangad on viimasel ajal hästi teeninud väärtpaberispekulatsioonidelt ja investeerimispangandusest, kuid seda tegevusvaldkonda soovitakse jõulisemalt reguleerida. Ja ega see tavapangandus ei ole - erinevalt hoiuste võtmisest, klientidele laenude andmisest ja arveldusteenuste pakkumisest. Kui kasumlikkus kahaneb, tekib tavategevusest vähem võimalusi kapitalibaasi kasvatamiseks.

Investorid võiksid olla ettevaatlikud ja oodata ära, kuidas pankade lobitegevus vilja kannab ja kui palju neid juletakse pitsitada. Mis on hea pankadele, ei pruugi seda olla teistele.