Loomade ja kõikvõimalike loomsete saaduste kasutamine on aidanud meie tsivilisatsioonil ellu jääda, kuid samal ajal on oluline ja vältimatu loodusvarade säästlik ja vastutustundlik kasutamine.

Oma osa öko- ja sotsiaalsetes süsteemides on nii karusloomafarmidel kui ka reguleeritud ja seaduslikul ulukite küttimisel. Lamba- ja karusloomakasvatus või jahipidamine on sageli ainus elatusallikas aladel, kus muu maaviljelus ebasoodsate loodulike olude tõttu pole võimalik. Võrreldes mitmete muude loomakasvatusharudega on karusloomade pidamine arenenud riikides oluliselt rangemalt reguleeritud, eesmärgiks on tagada loomadele teaduslikult põhjendatud parimad võimalikud tingimused, täpselt on reglementeeritud ka jahipidamisviisid.

Legaalne karusnahatööstus ei kasuta ohustatud liikidelt pärinevaid saadusi ja mõistab hukka igasuguse salaküttimise ja -kaubanduse, samuti loomade väärkohtlemise.

Maailmas müüdavast karusnahast umbes 80-85% on pärit farmidest, ülejäänu on jahipidamise tulemus.

ELis, kust pärineb suurem osa maailmas müüdavast karusnahast, leidis 2007. aastal selles valdkonnas tööd umbes 150 000 inimest, suurimad karusnahatootjad on Soome, Norra, Taani, Poola, Holland.

Tänapäeval toimub suurem osa karusnahkade müügist oksjonitel, kus müüjateks on farmerid ja ostjateks hulgikaupmehed või rõivatootjad. Seal kujunevadki erinevate karusnahkade maailmaturu hinnad, peamised müügiartiklid on erinevad mingi- ja rebasenahad. Meile lähimad oksjonikeskused asuvad Helsingis, Kopenhaagenis ja Peterburis.

Viimase aja hinnaliikumisest rääkides tuleb märkida, et turu madalseis nii hindade kui ka läbimüügi kohalt tundus olevat möödunud aasta detsembris. Kevadistel oksjonitel liikusid hinnad taas ülespoole.

Kuna nahkade läbimüük kevadisel müügisessioonil oli tõusvate hindade juures praktiliselt 100%, siis saab sellest järeldada, et majandussurutisest hoolimata prognoosivad tööstused ja kaubandus saabuvaks sügis-talviseks hooajaks suhteliselt kindlat nõudlust karusnahast esemete järele.

Ostjad olid suuremalt jaolt Hiinast, ent mõned ka Türgist, Saksamaalt, Itaaliast. Maailma suurima karusnahatoodete turu - Venemaa - firmade ostuhuvi paistab samuti olevat taastunud.

Oma osa karusnaha kui väärika materjali ja kõrgtasemel käsitöö populariseerimisel on andnud ka see, et pea kõik maailmanimedega rõivadisainerid kasutavad oma kollektsioonides karusnahku.

Loomulikult on ka Eestis karusnahku alati kantud ja nendega kaubeldud.

Esimesed kirjalikud andmed Tallinnas tegutsenud köösner Conradusest pärinevad aastast 1310 ja seega möödub peagi saabuval hooajal 700 aastat köösneri eriala kirjalikust esmamainimisest Tallinnas ja üldse Eestimaal.

Praegu on Eestis olemas tootmisharu täistsükkel: meil tegutseb üks suur mingi- ja rebasefarm, umbes 50 väiksemat küüliku- ja tšintšiljafarmi ja arvukalt lambakasvatajaid; tegutsevad jahimehed, nahku saab parkida, töödelda, töötavad köösnerid ja jaekaubandus.

Tõsi, reeglina on tegu nišiäriga, kuid see nišš on oma väiksusest hoolimata täiesti olemas ja maksujõuline. Edu eelduseks on loomulikult väga kvaliteetne toode.

Eesti väiksusest tingituna ei ole kodumaine karusnahkade tarbimine just väga suur ja seetõttu on alal tegutsevad suuremad firmad orienteeritud pea täielikult ekspordile.

Kasukameistrid on läbi sajandite oma huvide esindamiseks tsunftidesse koondunud ja teisiti pole see ka tänapäeval.

Valdkonna edendamiseks on moodustatud Eesti Karusnahaliit, mis on rahvusliku erialaliiduna võetud selle ala maailmaorganisatsiooni - Rahvusvahelise Karusnahaföderatsiooni- liikmeks, kuulume ka Eesti Tööandjate Keskliitu.

Karusnaha legaalse päritolu sertifikaat on Origin Assured TM Origin Assured (päritolu kinnitatud) ehk OATM.

Selline märk peab olema õiguspäraselt valmistatud tootel. Rahvusvahelise Karusnahaföderatsiooni (IFTF) teavitusprogrammi eesmärk on anda tarbijatele läbipaistvat ja kontrollitavat informatsiooni selle kohta, kust konkreetse rõivaeseme valmistamisel kasutatud karusnahk pärineb.

Autor: Tarmo Kattago