Smuuli 'Polkovniku lesk' on saanud absurdimaigulise kuue

Ka tekst on saanud lisa. Täiendustena on lisanud lavastaja Toomas Suuman algupärasele tekstile noppeid maailmakirjandusest - Hermann Hesse, Johann Wolfgang Goethe ja mitmete teiste mõtteid. Niidiotsad on lavastuses hargnema jäetud. Tõlgendamisruumi on on arstide ja lese vahelistes dialoogides maa ja ilm.

Näitlejatöödest on teistest pea jagu üle otseloomulikult peaosatäitja Volli Käro, kelle 69. sünnipäevale antud lavastus on pühendatud. Ta annab väga hästi edasi lese tegelaskuju mitmekesisust - absurdimaigulisust ja reaalsust, karmikäelisust ja leebust, bravuuritsemist ja heldimist, kodukootust ja särtsakust. Lisaks staatilisele haige kehastamisele tuleb tal vastukaaluks ka lennukaid balletilikke hüppeid sooritada. Ja selle kõigega saab ta suurepäraselt hakkama.

Vastust küsimusele, millist sõnumit üritab lavastaja kõigi nende rohkete elementidega edasi anda, ma ei leidnud. Tugevat tervikut lugu minu jaoks ei loonud.

Kui mõnel puhul on arvukate laulude, tantsude, sügavasisuliste monoloogide segamine väga tervitatav, nauditav ja omal kohal, siis kohati pani lahendus selle lavastuse juures kulmu kergitama. Arusaamatuks jäi mõningate tekstijuppide liitmise vajadus originaaltekstiga. Muusikalihelide kavva lisamise vajadus jäi samuti segaseks.