Omavalitsus, riigi käepikendus

Riigikohtu nõue eraldada kohalikus eelarves omavalitsuslike ja nn riiklike ülesannete täitmiseks mõeldud raha tähendab loobumist 1993. aastal aktsepteeritud Eesti kohaliku valitsemise mudelist.

1993. (ja 1989.) aasta seadus ja põhiseadus nägid ette luua autonoomne kohalik avalik võim, kellele usaldatakse oma alal kõigi avalike ülesannete lahendamine ja iseseisev eelarve, v.a need, mida täidavad riigi kohahaldusorganid. Ülesannete korraldamine, sh raha käsutamine, on rahva valitud volikogu ainupädevuses.

Uus kord näeks ette, et riik hakkaks kohalikul tasandil enda rahastatavaid ülesandeid de facto ise juhtima. Riigi raha eraldamise järel KOV eelarvesse tekib ka volikogu otsustele mitte alluv ametnikkond, kes peab kas või 0,1 kohaga aru andma riigile selle raha kulutamisest.

Kahtlemata võib hakata nüüd vähenema omavalitsuslike ülesannete osakaal, sõltuvalt sellest, milliseid ülesandeid riik peab vajalikuks ise rahastada ja milliseid otsustatakse rahastada kohalike maksude kaudu.

Kuidagi ei tahaks uskuda, et pärast sellise õiguse saamist laiendab riik, vastupidi, omavalitsuste maksubaasi. Autoriteetidelt on juba kõlanud küsimus, kas põhikool ikka on kohalik või riiklik ülesanne (õpetajate palk on 2/3 kooli kuludest ja tuleb riigieelarvest). Nii võibki omavalitsusele lõpuks jääda teede lumest lahtilükkamine, koolikarpide hooldamine, st ülesanded, mida saab edukalt delegeerida erasektorile. Uus eelarvestamise kord muudab omavalitsused kiirelt riigi käepikenduseks.

Ehk polegi see mingi tragöödia. Eestis kehtis enne sõda sarnane mudel. See saadi päranduseks Tsaari-Venemaa kaudu Saksamaalt ja vana Vene seadus kehtis (kohandatud kujul) sisuliselt 1937. aastani. Seda ei suudetud toona muuta suurel määral just omavalitsusjuhtide poliitiliste nägelemiste tõttu.

Selline mudel kehtib ka mandri-Euroopas. Kuid seda on kõikjal revideeritud riigikohtu otsusele risti vastupidises suunas. Mudeli sünnimaal Saksamaal on omavalitsussüsteem arenenud jõuliselt kohaliku autonoomia ja tervikliku territoriaalse võimu suunas.

Tänased otsustajad Eestis püüavad liikuda - ja mitte üksnes omavalituse küsimuses - möödunud sajandite ideaalide suunas ja eemale meile koduse Põhjamaade halduskultuuri ruumist. See võib muuta Eesti Euroopa arengute ääremaaks. See on juba tragöödia.

Tegelikult sisaldas juba 1993 loodud seadusandlus sellist käepikenduseks muutumise võimalust. Eesti omavalitsustele ei antud sisuliselt iseseisvat maksubaasi. Kohalikud eelarved on lisaks riiklikele toetustele (u 1/3 tuludest), täidetud põhiliselt riigimaksust saadud rahaga (üksikisiku tulumaks, maamaks, u 60% tuludest).

Ametlik statistika nimetab neid tulusid teadusilmas tundmatu terminiga - kohaliku iseloomuga maksud. Inglise keeles on tegemist otsese vassimisega - local

taxes (kohalikud maksud). Need moodustavad Eestis vähem kui 1% tuludest.

Kui tegu on eksitusega, tuleks kahelda teksti autorite professionaalsuses. Kui sihipärase hämamisega, lööb tervikpildi ette: poliitika tegelikke tagamaid püütakse varjata. Tõe kriteerium on praktika. Ja praktikas osutus selline tulubaasi struktuur omavalitsuste riigi peost söötmiseks. See ei ole mitte põhiseaduses lubatud iseseisva eelarve aluseks.

Kui selgub, et selline otsus oli kas või natukegi ajendatud Tallinna jt omavalitsuste koalitsioonide valest poliitprofiilist; või oli see mingilgi määral vastukäik hiljutisele võimuvahetusele omavalitsusliitudes, peame tunnistama, et avaliku halduse arendus on pandud edendama parteipoliitilisi eesmärke.

Mardi tont, mida omavalitsusjuhid maalisid, osutus heatahtlikuks Karlssoniks, võrreldes leviaataniga, mille sündi orkestreeris Märt.