Euroliit vajab eelarvedistsipliini, et teised ei saaks Kreekat teha

Euroopa otsustajad on Kreeka võlaprobleemi halvasti käsitlenud. Euroopa Liidu valitsusjuhid ja Euroopa Keskpank lükkasid IMFi kaasamise idee esialgu tagasi, kuid neil puudus taganemisplaan. Osaliselt motiveeris sellist sammu astuma Prantsuse presidendi Nicolas Sarkozy vastumeelsus näha IMFi tegevdirektorit Dominique Strauss-Kahni Washingtonist kohale tormamas, et eurotsooni päästa. Strauss-Kahn on tõenäoliselt Sarkozy sotsialistist rivaal järgmistel Prantsusmaa presidendivalimistel.

Kreekas lahvatanud finantskriis sunnib küsima, kas Euroopa rahaliit on lagunemise äärel ning Portugal, Itaalia ja Hispaania on valmis doominokividena langema Kreeka järel? George Soros kardab, et nii võib see olla ja pakub eurotsoonile selle praegusel kujul ainult 50protsendilist ellujäämisvõimalust.

Kreeka tõi esile puudused euro juhtimises - puudused, mis ei üllata neid, kes on seotud ühisraha loomisega. Helmut Kohl, üks euro peamisi loojaid, ütles 1991. aastal, et "idee säilitada majandus- ja rahaliit pikema aja vältel ilma poliitilise liiduta on ekslik". Margaret Thatcher vastasleerist ütleb oma memuaarides: "Ma usun, et Euroopa ühisraha on määratud läbi kukkuma nii majanduslikult, poliitiliselt kui loomulikult ka sotsiaalselt, kuigi aeg, põhjus ja tagajärjed on siiani ebaselged." Praegu võib tema raamatu kreekakeelsele tõlkele turg leiduda.

Kuigi paljud Euroopa liidrid ei pruugi nõustuda kummagi apokalüptilise prognoosiga, on nad jõudnud seisukohale, et vajadus muutuse järele on olemas ja Kreeka juhtum paljastas mõra projekti keskmes. Sarkozy on näiteks elustanud Prantsusmaa vana diskussiooni mingist majandusliku juhtimise vormist Euroopas vastukaaluna Euroopa Keskpangale.

Prantslased on selle ettepaneku tavaliselt teinud selleks, et saada mingeid eeliseid Euroopa Keskpanga rahapoliitiliste otsuste puhul, mida nad mõnikord kasvule ja tööhõivele vaenulikuks peavad, või takistamaks teistel riikidel ebaõiglast maksupoliitikat rakendada ("ebaõiglasena" defineeritakse sageli maksumäära, mis on madalam kui vastav Prantsusmaa maks).

Varem jätsid sakslased selle ettepaneku tähelepanuta, kuid nüüd on nad pisut vastuvõtlikumad. Saksa rahandusminister Wolfgang Schäuble keskendub siiski kitsikuses liikmete teemale ja on teinud ettepaneku luua Euroopa Rahafond, mis annaks Kreeka tüüpi raskustes riikidele abi enam-vähem IMFi mudeli kohaselt.

Sellel ideel on loogiline tagapõhi. Varjuküljeks on, et see vajaks Euroopa lepete muutmist, mis omakorda nõuab 27 riigi üksmeelset otsust ja positiivset referendumitulemust mõnes riigis, kaasa arvatud Suurbritannia, kui David Cameroni konservatiivid seal eile toimunud üldvalimised võidavad.

Euroopa põhiseaduse reformimise Prantsusmaa, Hollandi ja Iirimaa referendumi negatiivse tulemuse tagajärjel on peaaegu mõeldamatu, et ELi riigipead nõustuksid uuesti sellele teele asuma. Kahtlemata ei ole võimalik midagi saavutada sellise ajaga, mis Portugalile, Itaaliale ja Hispaaniale mingit tröösti pakuks. Nad kõik oleksid juba praetud ja ära söödud, enne kui mingile kokkuleppele jõutaks.

Seega tuleb lühiajalises perspektiivis kasutada IMFi, kui seda tüüpi abi vaja läheb, ja Sarkozy peab oma uhkuse alla neelama. Kuid kas Euroopa Rahafond on tõesti see, mida pikas perspektiivis vaja on? Ma ei usu seda. Samuti ei arva ma, et mingi Euroopa majandusliku juhtimise vorm ilmtingimata vajalik oleks. Ometi on vaja kollektiivset kokkulepet eelarvedistsipliini osas ning stabiilsuse ja kasvu pakti elustamist, mis rumalalt hüljati siis, kui Prantsusmaa ja Saksamaa leidsid, et selle reeglid on liiga kitsendavad.

Euroopa liidrid peaksid lugema Otmar Issingu ettekannet "Euro - valuuta ilma riigita", mis avaldati 2008. aasta detsembris enne võlakriisi puhkemist. Issing, kes oli EKP peaökonomist selle kujunemisaastatel, teab selle kohta, kuidas rahaliit praktikas toimib, rohkem kui ükski teine elus olev inimene. Ta väidab, et "stabiilsuse ja kasvu pakt sisaldab kõiki reegleid, mis on vajalikud rahaliidu funktsioneerimiseks. Puudub vajadus selleks, et makroökonoomilise poliitika koordineerimisega kaugemale minna."

Euroopa ei vaja Prantsusmaa maksupoliitika koordineerimise plaani ega teist IMFi. Euroopa vajab eelarvedistsipliini, et takistada teistel riikidel piletita sõitmast, nagu kreeklased tunduvad teinud olevat. Ilmselt nad eeldasid, et ülejäänud Euroopa vaatab pidevale suurele puudujäägile läbi sõrmede ja eurotsooni liikmetena käsitleb turg nende võlga lihtsalt sarnaselt Saksa võlakirjadega, mis on välja antud sõbralike ja külalislahkete inimeste poolt meeldivas kliimas ja koos klaasikese ouzoga.

Algne pakt nägi ette 3protsendilist eelarvedefitsiiti, välja arvatud erandjuhtudel. Investorid mõistavad hästi, et nüüd on see erandjuht käes, seega võtab sellele tasemele jõudmine pisut aega. Kuid see peab olema selge eesmärk koos IMFi abiga vahepealse finantseerimise tarbeks seal, kus seda vaja, ning poliitilise garantiiga valitsustele, kes on kohustatud vastu võtma karme otsuseid riigikulude ja maksustamise kohta.

Eelarvedistsipliin ei kõla sama visionäärselt nagu "majanduslik juhtimisvorm", kuid EL on küllastumiseni kannatanud "visiooni" all ja sellel puuduvad praktilised eelarvemeetmed. On aeg see tasakaal saavutada, vastasel juhul võib Sorose mornist ennustusest saada reaalsus.