Klassikalisele monetarismile rajatud majandusmudeli aeg läbi

Majanduskriisid on iseenesest tavailmingud, kuid neil on üks ühine muutuja, mis kujundab iga majanduskriisi eriliseks. Selleks muutujaks on kapitalistliku produktiivsusidee arengust tulenev majandusmudeli ammendumine ning suuremad majanduslangused ja -tõusud toimuvad just domineerivate ideede poolt moodustunud kriitilisel skaalal.

Praeguse depressiooni muudab võrdlemisi unikaalseks nähtuseks globaalse produktiivsusidee kriis, mis paneb proovile meie kõigi elujõulisuse, levides kui pindmine nähtus, mis hõlvab kiiresti tohutu ala ja imbub sügavale majandusse ainult seal, kus vastuvõtlikus pinnases - selle mikro- või baasstruktuurides - on lõhesid ja tühikuid. Kriis käitub nagu pinnavesi - imbub ainult sellesse, mis imab, ning voolab ainult sinna, kus tühi koht ees.

Selles majanduskriisis osalevad aga kõik. Ka näiteks Hiina, kes, ostes kokku ettevõtteid ja riikide võlakirju, suutis säilitada mitte ainult oma majanduskasvu, vaid ületas omaenese ootusedki, samal ajal kui tema peamised partnerid kannatasid viimaste aastakümnete sügavaima majanduslanguse käes. Miks?

Näigu eeltoodu nii metafüüsilisena kui tahes, on siin ometi tegu nüüdisaja teaduse ja teadusmetodoloogia ühe peamise probleemiga. Ja majandusteadus, kui viimane suudab säilitada oma üldised diskursiivsed omadused (st piiritleda end keeles oma vaadelava objekti kaudu ja määratleda oma instrumendid), suudab toimida teadusena ka tulevikus.

Tegelikkus viitab aga ühele sügavamale tootlikkuse idee muutusele inimkonna ajaloos. Esiteks torkab silma reaalmajandusliku produktiivsuse langus lääne majandusruumis. Tootmine ja raha kolivad üha enam inimarengu mahajäämusest tingitud tühemikesse siin planeedil, võimaldades anonüümsel tootearendusel totalitaarselt realiseerida vanu, eelmisel sajandil sisseveetud tarbimisühiskonna ühisunelmaid, paljastades ühelt poolt senise majandusmeetodi mahajäämuse kriisi põhjusena ning osutades teisalt produktiivsuskujutelmade nihkumisele sotsiaalsest kollektivismist üksikisiku tasemele Euroopa kultuuriruumis.

Niisiis osutub lääne inimene esmakordselt majandussubjektiks, kes kujundab tõenäoliselt kogu majanduse indiviidi kultuurist ja identiteedist määratud reaalsuseks ning seal toimivad omad materiaalse käitumise reeglid ja majandusseadused. See on reaalne arengustsenaarium ka monetarismi jaoks, sest see, v.a rahamaailm, koosneb ka peamiselt inimestest, kes niikuinii enamjaolt usuvad, et materiaalne kultuur (sic!) on vaata et see kõige kallim asi ja seega ainus, mis midagi sisse toob. Nõnda ei ole meie heaoluühiskonnal ees mitte niivõrd kerge, kuivõrd huvitav aeg.