Kodumaine fotokunst elab veel
Läinud nädalal lõpus toimus Rotermanni kvartalis esmakordselt kahepäevane fotofestival "Fotomess", mis pakkus vaatamiseks häid töid, kuid tekitas muigeleajavaid tundeid.
Esmakordselt toimunud näituse ülesandeks oli tuua vaatajani ülevaade Eesti moodsama aja professionaalsete fotokunstnike loomingust ja selle kunsti erinevatest näitamis- ja vormistamisviisidest.
Muljet avaldas Paul Kuimeti fotoseeria "In Vicinity", kus fotokunstnik avaldas muret valglinnastumise tagajärgede üle. Kuigi seeria ei olnud messil üleval oma koguhiilguses, on see siiski huvitab vaade kaasaegsele linnamaastikule.
Kindlasti jäid silma ja meelde ka Peeter Lauritsa fotod oma eksootilisest kodust. Muljet avaldas eriti piltide tehniline tase, mis oma individuaalse lähenemisega teisi suuresti ületas. Ära võib märkida ka Arne Maasiku juba klassikaliselt head linnamaastiku kaadrid.
Ülejäänud kunstnike tööde osas oli rõõmustavat vähem. Peamiseks murekohaks kas juba kulunud ideed või poolikuna messile üles jõudnud fotoseeriad.
Faktist, et töid sai ka osta, kõnelesid fotode alla seatud hinnasildid, mis oma suurusega kohati kulme õige kõrgele kergitama panid ja realistlikult riigi majanduslikku seisukorda silmas pidades võimatuna tundusid.
Kokkuvõttes võib tõdeda, et Eesti fotokunst elab ja hingab, kuid patsient võiks ikka vahel veel arsti juures jälgimisel käia. Igatahes tore, et selliseid ettevõtmisi korraldatakse.
Et näituse korraldajate eesmärgiks on kujundada üritusest iga-aastane traditsioon, siis jääb järgmiseid ootama.