„Ma pole ise jõudud 25 tuhandet dokumenti lugeda,“ põhjendas Tarand.

Tarandi arvates diplomaadid peavadki olukordi ja inimesi adekvaatselt hindama.

„Vaevalt on Teheranis suureks uudiseks, et Saudi Araabias peetakse nende tuumaprogrammi ohtlikuks. Ka pole Kreml üllatunud, et USA ei pea Prantsusmaa Mistral-klassi laevamüüki Venemaale heaks ideeks. Kas Afganistani president pole siis paranoiline jne? Oletame, et näiteks Jaanus Rahumäe intelligentsi on salamemodes hinnatud madalaks, kas see ohustab ühiskonda? Pigem mitte!,“ kommenteeris Tarand.

Kuid muidugi on asjal ka teine pool.  „Mis tehtud ja lausutud n.ö. suletud ruumis ehk salajasuse kaitse all, tekitab avalikuks tulekul kindlasti asjaosalistele piinlikust,“ lausus Tarand.

Tarandi sõnul diplomaatidega on lihtne - roteeritakse teise riiki ja asi unustatud.

„Aga kui lekiksid meie pangaandmed, pealtkuulatud telefonikõned või omavahelised emailid, siis oleksime vähemalt pahased süsteemihaldaja peale. Uuriksime, kas salapolitseil oli ikka kohtu luba meie kõne-eristuste tegemiseks ning panga puhul jääksime ehk ka materiaalselt vaesemaks. Me ei taha mõeldagi, et meie ID-kaardi andmetega tegutseks keegi teine isik!,“ kommenteeris Tarand.

Tarandi hinnangul ekstsellentside tegeliku kõnepruugi ilmsiks tulek on pigem kasulik ja õpetlik, aga USA salastatud dokumendihalduse süsteemi turvaauk osutab ohtudele, mida infotehnoloogiline maailm endas kätkeb.  Viimastega arvestamine on kindlasti oluline, lisas ta.

Muidu ei pruugi me alalises hirmus lekke ees enam edastada adekvaatset infot; peame minema tagasi sularaha kasutamisele, selmet netipangas tegutseda; ning võime rehkendada ka suuremate jamadega, rääkis Tarand.

„Näiteks keegi saab Venemaa tuumarelvadele anda käsu lahingusse lennata. Pole ju hea perspektiiv, eks?,“ küsis Tarand.