Meisterlik eneseületus

Selle nädala suurima elamuse sain filmi "Kuninga kõne" vaadates. Oli teine väga täpselt kõigi pisidetailideni paika timmitud. Lihtne ja paeluv sisu, head osatäitmised, oskuslikult valitud paigad ja kostüümid, huvitav dialoog, piisavalt pingestatud süžeeliin, ent samas oli lugu väga inimlik.

Igatahes kui kaks tundi vaadatud oli ja kuningas parajasti oma esimese edukalt sooritatud kõne peetud sai, muhelesin ja mõtlesin, et nüüd saab film siis õige hoo sisse. Aga oh pettumust - see oli lõpp. Eks heade asjade puhul on ikka tunne, et alati jääb väheks. Nii ka seekord.

Ülesehitusest enam võlus selle filmi puhul sügav sisu, millega vist küll igaüks on kokku puutunud, kui ta just üliinimene või geenius pole. See on eneseületamine, vastuastumine kõige suurematele hirmudele, olgu selleks siis kõnedefektiga rääkimine, mitte kõige parema füüsilise vormiga teatud pingutuse sooritamine, kehva lauluhäälega esinemine või muu ärevust tekitav olukord. Õnneks võib kõiges paremaks saada, ennast ja teisi ületada ning kapis peidus olevate luukerede vastu sõdimist alustada.

Mõni Murphy seadustest siiski toimib, näiteks et peidetud viga ei jää kunagi peidetuks, varem või hiljem ilmneb halvim mõeldav asjaolude kokkulangemine ja asi, mida sotsiaalses situatsioonis on kõige raskem teha, on tavaliselt see, mida just peaks tegema.