Kui argipäev enam ei rahulda. Endla teatri etendus uurib probleemi lähemalt

Esietendusele on eelnenud pingeline ning mahukas prooviperiood. "Pean tunnistama, et lavastusprotsess oli nii mulle kui ka trupile raskem, kui ma eeldasin. Raske oli leida rahuldavat balanssi suhtedraama ja komöödia vahel," kinnitas Keerd.

Naispeaosatäitja Carmen Mikiver on pakutud väljakutsega rahul. "Ma ei olegi varem nii kimpus olnud ühegi rolliga ja nii palju pingutanud, et rolli mitmetahulisus kaduma ei läheks. Et ei jääks lõpuks publikule küsimust, et mida see naine siis lõpuks tahab või mis tal häda on. Minu roll on väga vastutusrikas, sellest sõltub kogu tervik," rääkis Mikiver.

Argised situatsioonid. Tegevuse keskmes on abielupaar, kes on elanud aastaid koos ning kõik on pealtnäha kenasti sujunud. Ootamatult aga selgub, et sisemuses on mõlemad osapooled olnud rahulolematud - mitte küll väga, kuid siiski piisavalt, et ühel hetkel mõõt täis saaks.

"Selle näidendi peategelane on naine vanuses 35 -45 aastat, kes keeldub veel vanaks saamast. Ta käib turvalist maailma pidi, aga sisemuses pole ta selle sees õnnelik. Ta ootab mehelt rohkemat, kuigi ta seda mehele ei ütle. Neil on selja taga ilus tutvumisperiood, nüüd on aga kõik loksunud ühte rutiini ja naine ei taha sellega leppida. Tätte lause selle kohta on: "Ma tahan üks kord veel tule põlema panna, enne kui päris pimedaks läheb"," valgustas Mikiver oma tegelaskuju dilemmasid.

Puudutab igaüht. Lavastaja sõnul peaks näidendi temaatika korda minema igale vaatajale, kuna kõik, mis puudutab armastust ning mehe ja naise suhet, huvitab ju kõiki. "Oskusest ja tahtest suhet elavana ja mõlema poole jaoks jõudu ja rõõmu andvana toimima panna, sõltub inimese elus väga palju, kui mitte kõik," rääkis Keerd.

"Minu jaoks on see väga eluline ja aegumatu teema. Meeste keskeakriisist on palju räägitud, aga see on samamoodi olemas ka naistel. Neljakümnendates naised ei ole nõus sellega, mis toimub. Kõik need autod-majad ei korva seda, mis hingeliselt puudu jääb. Ükskord tekib kriisihetk, kus naine hakkab protestima, et ta ei taha nii enam edasi minna," tõmbas Mikiver paralleele lavastuse sisu ja tavaelu vahel.

Mõtlemisainet publikule jagab lavastus tublisti. Ehk jõuab vaatajale kohale ka lavastuse sõnum, et kui üksteisega rohkem rääkida, lahenevad pinged iseenesest. "Kui asjad on ainult selle taga, et teine kolistab lusikaga tassis, siis ei ole ju üldse kõik kadunud. Siis saab ka argipäevast teha pidupäeva ja elada selles edasi," ütles Mikiver.