Diana Poudel: Garage48 on tugiüritus

Tegelikult ei ole Garage48 kumbagi – olles olnud osavõtjana kahel üritusel võin öelda, et tegu on lihtsalt tugiüritusega, mis sarnaneb veidi õnneloosiga ja samas, millel võit on tegelikult iga osaleja enda teha.

Kuulsin sellest veidra nimega üritusest eelmine sügis ja üks mõte, mida tahtsin teoks teha viis mind osalejana veebruaris toimuvale “Garage48 Tallinn: Public Services” üritusele. 48 tunni ja 7 liimelise tiimiga panime üles lehe, mis vastab täpselt Raivo Heina kirjeldustele – ehk siis suurelt on pealkiri ja teise elemendina suur Google Maps kaart. Pool aastat hiljem ei ole leht eriti muutunud – samas lehele on koondunud 1200+ lapsehoidjat ja leht on enam kui poolte lastevanemate jaoks esmaseks kohaks lapsehoidja otsinguil.

Projekti eelarve koos turunduskuludega – 100EUR. Muidugi ei arvuta ma siia meeskonnaliikmete ja enda töötunde, kuid see ongi just see, mida Garage48 sulle pakub – võimalus leida meeskond, kes aitab sul ideed ellu viia ning kellega koos sa saad tulevikus hoopis mõne muu projekti käima lükata. Meie oleme seda teed läinud ja paar nädalat tagasi avasime avalikkusele lehe lastekaubad.net, mis on taaskord 0 turunduseelarvega juba koondanud paarsada müüjat ning mille toodete baas kasvab sadades – lähitulevikus kavatseme muuta taaskasutuse mitte väheste entusiastide lõbuks, kes suudavad tunde otsida ebapraktilistes foorumites sobiva asja leidmiseks vaid iga lapsevanema elustiiliks kuna erinevalt seninikogetust võib see olla lihtne ja mugav.

Ja just seda Garage48 annabki – hea meeskonna ja oskuse, kuidas asju teha lihtsalt ja samas funktsionaalselt. 48 tundi on väga lühike aeg ja kui sa oled juba suutnud selle ajaga midagi valmis teha, siis jääb midagi sellest sulle ka külge. Lisaks annab ta mingil määral meediakajastust, tugivõrgustiku ja kontakte – ja mida rohkemat saabki tahta ühest nädalavahetusest.

Ja ma olen kogenud ka ebaõnnestumist – lihtsalt huvist ja soovist veeta üks “fun” nädalalõpp osalesin ka kaks kuud hiljem toimunud üritusel. Hoolimata sellest, et meeskond oli hea ja mõtegi tegelikult vajalik ei suutnud me asja korralikult teostada ning hetkel on projekt varjusurmas. Juhtub sedagi aga see veel ei muuda üritust haibiks, lihtsalt idee autor polnud võib-olla piisavalt palju ideed läbi mõelnud ja seega kulus liiga palju aega väljamõtlemisele, mida me veel teeme.

Kokkuvõtteks tahaks öelda, et veidi rohkem sallivust. Kedagi ei sunnita väevõimuga üritusest osa võtma ja samas arvestades, et nii mõnedki kohad täituvad juba registreerimise esimestel päevadel, siis on ka piisavalt huvilisi, kes tahavad end selles õnneloosis proovile panna. Ja olen nõus nii Jüri Kaljundiga, kes ütleb, et iga üritus on eelmisest parem – paratamatult on tegu alles lapsekingades üritusega. Samuti olen nõus Raivo Heinaga selles, et võib-olla peaks see üritus omama ka veidi ettevalmistust ja ka follow-upi meeskondade jaoks. Aga igal juhul on mul hea meel, et selline üritus toimub ja võib-olla kunagi tulevikus võtan sellest taas osa.