- OMX Baltic−0,54%317,22
- OMX Riga−0,32%991,73
- OMX Tallinn−0,48%2 241,4
- OMX Vilnius−0,49%1 490,64
- S&P 5000,31%7 376,86
- DOW 30−0,46%51 285,73
- Nasdaq 1,09%24 579,42
- FTSE 100−1,01%10 673,94
- Nikkei 225−5,96%57 434,77
- CMC Crypto 2000,00%0,00
- USD/EUR0,00%0,9
- GBP/EUR0,00%1,2
- EUR/RUB0,00%91,35
- OMX Baltic−0,54%317,22
- OMX Riga−0,32%991,73
- OMX Tallinn−0,48%2 241,4
- OMX Vilnius−0,49%1 490,64
- S&P 5000,31%7 376,86
- DOW 30−0,46%51 285,73
- Nasdaq 1,09%24 579,42
- FTSE 100−1,01%10 673,94
- Nikkei 225−5,96%57 434,77
- CMC Crypto 2000,00%0,00
- USD/EUR0,00%0,9
- GBP/EUR0,00%1,2
- EUR/RUB0,00%91,35
Hiljuti sai avalikkus kiigata pisut sügavamale tulevase aasta riigieelarvesse. Siinkohal on hea hetk teha väike ülevaade eelarve ühe suurema kulukoha - ehitusvaldkonna - praegustest väljakutsetest.
Ehitusturg on madalseisus. Täna võib öelda, et ehitushindadel enam langemisruumi pole (sesoonselt küll), vaidlustustega enam hankeid põhjuseta naljalt ei võideta, likviidsusprobleemid kestavad veel pikka aega ja ehitusturul mängitakse jätkuvalt jõujooni ümber.
Olukorrad muutuvad madalseisus vaevleval ehitusturul kiiresti, mis paneb ettevõtted tõsise surve alla, et erinevates uutes situatsioonides õigemaid valikuid teha. Kes pole kiire ja paindlik, see kaob - karm, aga õiglane ühelt poolt. Teisalt näeme, et ehitussektor tervikuna on seni olnud kohanemisvõimeline ning laiaulatuslikku kokkuvajumist pole toimunud.
Kui veel möödunud aastal näisid ehitusturu suurima probleemina vaidlustused hangetel, mis ei lase riigil ja omavalitsustel planeeritud töid teha, siis praegu on vaidlus riigihankel pigem erand kui reegel. Põhjus lihtne - ettevõtjad kompisid seadusandluses ning seonduvates normdokumentides töö saamise nimel vaidlustuste perioodil läbi kõik vaieldavad ja kaheldavad kohad. Tagajärg - praegu teevad nii tellijad kui ka ehitajad hangetel vormilisi vigu oluliselt vähem kui mullu.
Kui veel 2010. aasta alguses nautisid tellijad langevaid hindu ja eeldasid ka tänavust eelarvet koostades, et nii jääbki, siis juba aasta teises pooles trend muutus järsult ning tõeks said ehitajate hoiatused, et hinnad hakkavad kiiresti tõusmma. Praegu on nobedalt kerkinud hinnad keeranud pea peale paljude hankijate unistused uuest ehitisest. Selle aasta suurim probleem tellijatele on planeeritud eelarvet suurelt ületav ehitusmaksumus. Sügav langusperiood neelas aplalt materjalitootjate ja ehitajate viimased ressursid ning polnudki enam muid valikuid, kui et pigem loobuda tööst, aga peale mitte maksta.
Samas on ehitajad vastamisi äärmiselt tõsise väljakutsega - raha ringleb sektoris nii aeglaselt, et see ähvardab seisma panna needki vähesed projektid, mis hankekadalipu läbida suutsid. Praegu on üle 70-80 päeva pikk maksetähtaeg riigi või omavalitsuse ehitusarvete puhul tavaline!
Mis aga võiks olla see rohi, mis aitaks äärmustesse kalduvat sektorit pisutki tasakaalustada? Ühe mõttena ütleksin siinkohal välja unistused. Unistused sellepärast, et kahjuks ei usu ma piltlikult öeldes ka ise, et see võib tõeks saada. Seni pole valdkonna arenguid mõjutada suutvad ministeeriumid veel näidanud, et nad suudaksid analüütiliselt tulevaste probleemide suhtes ettepoole mõelda või vähemalt taktikaliselt kiiresti ja efektiivselt tegutseda. Pigem tegeletakse paljusõnaliselt tagajärgede likvideerimisega ning ollakse pigem jälgija/parastaja kui teenäitaja rollis.
Ehitusturul domineerib riik. Lähitulevikus on valdav osa, ehk isegi 70%, kõigist ehitustöödest riigi ja omavalitsuse tellimused. Ja hangetel seisavad ehitajad vastamisi üha jõhkramaks muutuvate tingimustega, kus riiklik tellija esitab sisuliselt ultimaatumi - kas arvestad oma pakkumises (muidugi mitte hinnas, mis peab olema loomulikult väga madal, sest eelarve sai ju tehtud 2009. aasta hindadega) igasuguste riskide kandmisega - või jääd tööst ilma.
Nendeks riskideks on tellija enda tehtud või veel tehtavad eksimused tööde planeerimisel, projekteerimisel, kooskõlastamisel sellesama riigi teistes ametkondades, üha pikenev garantiiperiood, maailmaturu hinnamõjutajate muutumine, maksude tõstmine lepingu täitmise käigus riigi enda poolt jpm.
Kõige krooniks kõikvõimalikud absurdsed ning põhjendamatud trahvid koos ülipikkade maksetähtaegadega, mis toovad ehitajale juba reaalselt tehtud töö (ma rõhutan - tehtud töö) eest raha kassasse alles 3-4 kuud pärast kulu tekkimist. Muidugi peab ehitaja vahepeal omavahenditest maksma ka maksud. Tellija ehk riik endale mingeid kohustusi ei jäta, seda ka siis mitte, kui hange kuulutatakse välja ilma tegelikku finantseerimist omamata ning tühistatakse külma kõhuga, kui tulemus pole sobiv. Ehitajale jäävad kaasnevad kulud.
Aga unistusest. Küll oleks ikka õnnelik see riik, kus ühes toimivas riigiaparaadis leiduks sirge selja, selge pilgu ja terava mõttega poliitikuid, kes suudavad reaalses elus eristada olulist ebaolulisest ning saavad aru, et praegusel ehitusturul ei ole probleem mitte selles, et ehitusettevõtted oleksid saamatud või pahatahtlikud. Kindlasti mitte.
Hetkel kuum
Valdava osa probleemsete ehitushangete ja õnnetute lepingute peamine häda peitub hoopis selles, et need on juba ettevalmistamisel ning projekteerimisel kokku pandud väga kesisel tasemel, kuhu on hanketeate avalikustamise hetkeks sisse kodeeritud rida konflikte, mis kahjuks avalikkusele saavad nähtavaks alles ehitaja lavale ilmudes. Kes siis saab ka põhiliselt peksa, sest riik (loe: poliitikud) ju ei eksi ja temaga sõdimine sarnaneb enesetapule?!
Kaks ettepanekut. Nüüd ma siis unistangi kahest otsusest, mida minu hinnangul on võimalik langetada kiiresti ja mis aitaksid olukorda ehitusturul ja ka riigis tervikuna oluliselt parandada: esiteks - koondada kiiresti kõigi vähegi olulise mahuga (näiteks eeldatava maksumusega 2 miljonit eurot) ehitushangete ettevalmistus, läbiviimine ja kontroll Riigi Kinnisvara ASi või siis analoogsesse tsentraalsesse hangete keskusesse, kus vastavad protsessid korraldatakse efektiivselt kompetentsete spetsialistide oskuste, kogemuste ja teadmiste najal.
Teiseks - kohustada kõiki riigi- ja omavalitsusasutusi, kes on reaalselt ehituslepingute täitmisel hankija rollis, alates uuest aastast muutma lepingute maksetähtaegu nii, et reaalselt tehtud ja tellijale üleantud tööosade eest esitatud arvete maksmine toimuks maksimaalselt 30 päeva jooksul. Raha saaks ringlusse, ettevõtjate likviidsusprobleemid leeveneksid, ka maksulaekumised oleksid kindlamad ja raskustesse sattuda võivate ettevõtete/töötajate arv potentsiaalselt väiksem. Riik ei peaks hoidma eelarvevahendeid kassas kinni pisikesi intresse kogumas, vaid püüdma teenida "dividende" eluterve raharingluse kaudu.
Kuid unistuseks see jääbki, sest kohe nende ridade ilmumise järel mõtleb iga korralik bürokraat välja sada põhjust, miks nii teha ei saa. Ja lihtsalt ei tule selle peale, et mõelda saab ka vastupidi - mis on need kümme põhjust, miks just nii teha!
Hetkel kuum
IREN ja Micron -17%, Nvidia -9%
Investor Toomase kommentaar
Äripäeva eksperiment: käisime Portugalis korterit ostmas
Podcastid
Enimloetud
Viimased uudised
Tagasi Äripäeva esilehele