Euroopa Komisjoni 'Robin Hoodi maksul' mitmed eelised

Euroopa Komisjon pakkus septembri lõpus välja, et kogu Euroopas võiks alates 2014. aastast koguda finantstehingutelt maksu. Mõte pole uus ning ajalooliselt oli juba ammu enne Euroopa Komisjoni ettepanekut sarnaseid ideid kutsutud Robin Hoodi maksuks. Maailmakuulsa lindprii seostamine maksuga tulenes sellest, et finantstehingute maks meenutab Robin Hoodi käitumist, kes võttis rikastelt ja andis vaestele. Euroopa Komisjon ametlikult Robin Hoodi maksust ei räägi ega pea end tema ideede kehastajaks tänapäeval, sest uue maksu eesmärgid on märksa maisemad ja lähtuvad soovist luua tugevam ning ühtsem Euroopa majandamine.

Euroopa Komisjoni soov finantstehingute maksu kehtestamisel on koguda maksu finantsinstrumentidega tehtavatelt tehingutelt, mis tasakaalustab esiteks liigset riskide võtmist finantssektoris. Sihikul on suure sagedusega ja arvutitarkvara tehtud ostu-müügiotsuste alusel toimiv kauplemine, millel ei ole midagi ühist reaalmajanduse tehingutega. Selline kauplemissüsteem soodustab liigset riskide võtmist ja uus maks vähendab ebaproduktiivset kauplemist, kus kasu teenitakse vaid lühiaegsest väärtpaberite positsiooni hoidmisest.

Teiseks aitab finantstehingute maks turgutada liikmesriikide ja ELi eelarvet. Esialgsetel andmetel hinnatakse, et finantstehingute maks toob Euroopa Liidu ja liikmesriikide eelarvetesse juurde 57 miljardit eurot. Eesti rahandusministeeriumi esmasel hinnangul on maksust laekuv tulu Eestis 1-2 miljonit eurot aastas ehk riigieelarve suhtes vähetähtis. Samas on Eesti huvitatud tugevast ELi eelarvest, sest saab sealt oluliselt rohkem, kui ise panustab. Kolmandaks uue maksu põhjuseks on asjaolu, et ELis on pärast 2008. aasta rahanduskriisi kulutatud triljonites mõõdetavaid summasid maksumaksja raha pangandussektori toetamiseks ning need summad võivad võlakriisi tulemusena veelgi suureneda.

Neljandaks on finantssektor praegu võrreldes teiste majandussektoritega alamaksustatud, pangandussektor naudib käibemaksusoodustust ja seda olukorda peab Euroopa Komisjoni hinnangul tasakaalustama. Hinnanguliselt on käibemaksusoodustuse suurus finantssektorile Euroopa Liidus ligi 18 miljardit eurot aastas. Siseturu toimimise seisukohast on otstarbekas ka finantsvaldkonna maksustamine ühtlustada, sest kümnes liikmesriigis on finantstehingute maksu laadne maks juba kehtestatud ja see tekitab turul konkurentsimoonutusi.

Komisjoni esialgne ettepanek on sõnastatud viisil, mis lubab enamiku maksust koguda finantsinstitutsioonidevahelistelt tehingutelt. Peaaegu kõik üksikisikute igapäevased pangandustoimingud jäävad maksust puutumata, näiteks laenud või maksed. Samuti jäävad maksustamata esmased aktsiate ja võlakirjade emissioonid. Maksumäärad on planeeritud väga madalad (aktsiate ja võlakirjade puhul 0,1% ja tuletisinstrumentide puhul 0,01%) ning jäävad tüüpiliste väärtpaberitehingute puhul samasse suurusjärku tehingutelt makstavate teenustasudega. Näiteks 1000 euro väärtuses aktsiate ostmisel jääb ostja kanda ühe euro suurune maks.

Üle-eelmisel nädalal arutati Tallinnas 140 maksuspetsialisti osavõtul finantstehingute maksustamise ettepanekut ning ootuspäraselt kritiseerisid seda Eesti pangandussektori esindajad. Ka rahandusministeeriumi kantsler Veiko Tali rõhutas ettepanekuga kaasnevaid riske, kuid ei olnud Eesti valitsuse esindajana maksu kehtestamise vastu. Peamiste finantstehingute maksu riskidena nimetati Euroopa pangandussektori kahanevat konkurentsivõimet maailmas ning võimalikku ettevõtluse lahkumise riski Euroopast. Rõhutati vajadust vältida maksu kumuleerumise probleemi tehingute puhul, kus väärtpaberi omandiõigus liigub ühe tehingu teostamisel läbi mitme juriidilise isiku.

Finantstehingute maksustamine on tekitanud vaidlusi kogu Euroopa Liidus, kuid Euroopa Komisjoni hinnangul on huvirühmad uue maksu võimalikke negatiivseid kaasmõjusid üle võimendanud. Järgmisena arutavad uue maksu vajadust ja teostust liikmesriigid ning see idee täieneb kindlasti protsessi käigus. Oluline on rõhutada, et finantstehingute maks on osa Euroopa Komisjoni laiemast eesmärgist suurendada stabiilsust ja pöörata majandus võimalikult kiiresti kasvule. Kriisi tõttu ollakse ühel nõul, et vaja on tugevamat ja ühtsemalt toimivat Euroopa Liitu, kuid iga konkreetse muudatusettepaneku puhul on ikka oht takerduda riikide- või huvirühmadevahelistesse erimeelsustesse.