Vajame eduks rohkem Bermaneid ja Pante

Äripäev leiab, et vajame rohkem Fjodor Bermaneid ja Enn Pante – kohalikke ettevõtjaid, kes võtavad suurfirmade vedamise enda õlule, mitte ei anna raskel hetkel või rahalaeva saabudes seda “suurele vennale” üle.

Eksport on viimase kahe aasta jooksul meile peamiselt vaid rõõmusõnumeid toonud. Mahud on läinud ülesmäge ja kui torm euro ümber peaks vaibuma, ootavad eksportöörid ka järgmiselt aastalt mõistlikke kasvunumbreid. Eksport jaguneb aga küllalt ebaühtlaselt, sada suuremat eksportööri toovad koju üle poole ekspordikäibest. Ja suurem osa nendest mahtudest tuleb välismaalastele kuuluvatelt eksportööridelt.

Sellel asjaolul on ühest küljest palju plusse. Välismaiste emafirmade kaudu jõuavad siia kapitalismis tegutsemise kogemused ja oskusteave. Rahvusvaheliselt tuntud kaubamärk annab partneritele eestlastega ärisuhte loomiseks kindlust. Tänu laiemale suhetevõrgustikule on lihtsam laiast ilmast ka kliente leida. Teisalt on välisinvestorite taktikepi järgi talitamisel miinused ja riskid. Esiteks juhitakse neid ettevõtteid kuskilt kaugelt ning kohalikul juhil on üldiselt vähem võimu. Inimesed suurkorporatsiooni kohalikus harus ei ole iial avalikkuse poole näoga nii, nagu seda on kohalik ettevõtja, kes on avalikkuses tuntud ja ka kättesaadav.

Peale anonüümsuse on väliskapital ka tundlikum ja liikuvam kui kohalikud investeeringud. Näiteks kui tööjõukulud – meie siiani oluline konkurentsiargument – peaksid kasvama hakkama, võib välismaalane oma siinse tegevuse kiirelt kokku tõmmata. Olgu tegu igapäevaste otsuste või tegevuse lõpetamisega – välisettevõtja langetab otsuseid vaid numbritest lähtuvalt. Eesti ettevõtjal on aga peale ettevõtte juhtimise ka suurem sotsiaalne vastutus ja eeldatavasti tahe kohaliku ühiskonna ülesehitamisel ja arendamisel kaasa rääkida. Seetõttu kaalub ta kärpe- või tegevuse lõpetamisotsust tehes mitu korda kauem.

Äripäev ei väida, et välisinvesteeringud, mille siiameelitamise nimel on Eestis kurja vaeva nähtud, oleksid halvad. Otse vastupidi. Kuid vaja oleks suuremat tasakaalu välis- ja kohaliku kapitali vahel. Sajandivahetusel ja buumi ajal oli mõneti loomulik, et Eesti ettevõtjad paigutasid oma raha sinna, kus see kiiresti kasvas – kinnisvarasse. Teistele tundus aeg õige oma äri maha müüa. Välismaalased, kellel olemas kriisikogemused ja oskus näha asju pikas perspektiivis, investeerisid aga just kapitalimahukatesse sektoritesse.

Nüüd on aeg nende eeskujul hakata seadma pikemaajalisi sihte. Globaliseerumise vastu ei saa ja kapitalimahukates valdkondades on eestlastel raske suurtega võistelda. Meie stardipositsioonis oli vähe kapitali, kuid üle keskmise tarkust ja pealehakkamist (mida õigete valikutega, nagu haridus, annab juurde tekitada). Seega on Eesti lahendus investeerida teadmismahukasse ärisse. Bermanite ja Pantide kõrval vajame ka uusi Skype’e ehk Jaan Tallinnaid, Ahti Heinlaid ja Priit Kasesalusid.

Ja veel: kapitali päritolu puhul ei peagi ju laskuma äärmustesse. Nagu demonstreerib tänase luubi all olev Viljandi Aken ja Uks, on võimalikud ka nn hübriidvariandid, kus väliskapitali kaasatakse ettevõttesse küll, kuid ohje käest ei anta.