Täna 20 aastat tagasi sai Soros suurvõidu

1992. aasta 16. septembrit nimetatakse Suurbritannias mustaks kolmapäevaks. Sorose fond oli tolleks ajaks müünud lühikeseks üle kümne miljardi dollari jagu naela, panustades sellele, et Suurbritannia peab tõstma intressimäärad võrreldavale tasemele Euroopa Valuutamehhanismi maadega või laskma valuuta ujuma ehk devalveerima seda. Briti keskpank devalveeriski naela ja lahkus euro eelkäijast ERMist. 1997. aastal teatas Suurbritannia riigikassa, et mustal kolmapäeval kaotati 3,4 miljardit naela.

26. oktoobri The Times tsiteeris Sorost, et meie kogupositsioon oli mustal kolmapäeval ligi kümme miljardit dollarit.

„Plaanisime müüa veel rohkem lühikeseks,“ kirjutas ta. „Kui me saime teada fakti, et vahetult enne devalveerimist plaanis Norman Lamont võtta 15 miljardit dollarit laenu, et kaitsta naela, olime me üllatunud, kuna just umbes nii palju tahtsime me müüa lühikeseks.“

Ta sai tiitliks mees, kes purustas Bank of Englandi.

Tehingu arhitektiks tuleb siiski pidada Sorose asemel tema käe all töötanud Stanley Druckenmillerit, kes nägi esimesena ette naela nõrkust. Sorose panus oli see, et ta sundis teda võtma hiiglaslikku positsiooni.

Druckenmiller astus Sorosse kontorituppa ja ütles, et aeg on käes. Ta oli alates augustist teinud 1,5 miljardi dollarilise panuse naela vastu. Tema hinnangul oli lõppmäng lähenemas ja tahtis vaikselt suurendada positsiooni.

Soros kuulas ja paistis imestunud. „Sellel ei ole mingit mõtet,“ ütles ta.

„Mis mõttes?“ küsis Druckenmiller.

Soros vastas, et miks me suurendame positsiooni aeglaselt?

Druckenmiller võis mõista, et Sorosel on õigus – ta oli ju geenius. Druckenmiller tegi analüüsi, mõistis poliitikat ja nägi sündmuse käivitavat asjaolu, kuid Soros haistis, et aeg on võtta hiigelpanus nagu tuumasõjas. Kui sa tead, et sul on õigus, ei eksisteeri mõistet "positsioon on liiga suur".

Ülejäänud teisipäeva tegelesid Druckenmiller ja Soros sellega, et müüsid naela kõigile, kes olid valmis seda ostma.

Järgmisel päeval algas Londonis kaos ja teised kauplejad võtsid samas suunas positsiooni, panustades suurelt naela langusele. Bank of England ostis hommikupoole meeleheitlikult miljard naela ja tõstis baasintressimäära kahe protsendipunkti võrra, kuid see ei peatanud naela lühikeseks müümist.

Lamont käis intressi tõstmise järel vaatamas Reutersi ekraani ja oli pettunud, kuna turg ei reageerinud absoluutselt mitte kuidagi intressi tõstmisele. Intressimäära tõstmine veel kolme protsendipunkti võrra ei peatanud ikka naela nõrgenemist.

Soros võitis. Nael devalveerus, kirjutas New York Times.

Sündmused lammutasid tugevasti rahasüsteemi, kus valuutakursid võisid üksteise suhtes väikeses ulatuses kõikuda. Kursikõikumisi lasti laiemaks, osad valuutad lahkusid süsteemist. Devalveerimise laine käis üle Euroopa.

Vahetult enne Briti naela õnnetust oli 13. septembril Itaalia devalveerinud liiri seitse protsenti (Itaalia liiri devalveeriti 3,5 protsenti ja teisi valuutasid revalveeriti 3,5 protsenti). Päev pärast Briti naela devalveerimist lahkus Itaalia ERMist.

1990date algul sättis Bundesbank Saksa intressimäärad kõrgemaks, et võidelda Saksamaade ühendamisest tingitud inflatsiooniliste survetega. See aga tekitas kogu ERMis tõsist stressi. Suurbritannia ja Itaalia olid hädas topeltdefitsiitidega, nael oli löögi all ka kiire nõrgenemise tõttu USA dollari vastu. Suurbritannia majandus oli halvas olukorras ja kõrged intressimäärad oli viimane asi, mida oli tarvis.

Oma roll oli valuutakriisis oli ka Taani valijate Maastrichti lepingu tagasilükkamises 1992. aastal ja teade, et see pannakse ka Prantsusmaal rahvahääletusele.

16. septembril tõstis Briti keskpank naela kaitseks baasintressimäära 10 protsendilt 12 protsendile, et peletada spekulante naelast eemale. Veel samal päeval tõstis keskpank veelkord baasintressimäära, seekord 15 protsendile, kuid valuutakauplejad jätkasid naela müümist, olles veendunud, et valitsus ei suuda naela kaitsta. Selle päeva õhtul kell 19 teatas rahandusminister Norman Lamont, et Suurbritannia lahkub ERMist.