Lahkumiskõne: süüdi on ajakirjandus

Ma astun tagasi mitte sellepärast, et leiaksin, et oleksin oma ametis eksinud põhimõttelistes küsimustes. Vigu on ikka ette tulnud. Tegijatel juhtub. Olen veendunud, et enam kui kahe aasta jooksul kultuuriministeeriumis ette võetud sammud nii ministeeriumi enda reorganiseerimisel kui minu initsieeritud muudatused kultuuriministeeriumi haldusalas on olnud õiged, tehtud heas usus ja kantuna Eesti Vabariigi Põhiseaduse preambulas toodud kohustusest tagada eesti rahvuse ja kultuuri säilimine läbi aegade. Aeg annab arutust.

Ka pole minul põhjust astuda tagasi kultuurilehes „Sirp“ toimunu pärast. Pean aga kohaseks veel kord vabandada nende ees, keda see saaga isiklikult puudutas.

Üle-eelmisel nädalal käivitas valitsusega opositsioonis olev Sotsiaaldemokraatlik Erakond  poliitilise surve valitsuse ministri vastu. Opositsioonierakond tegi oma tööd ja selles pole midagi taunitavat ega imelikku.  Eesti Põhiseadus kehtestab vabadel valimistel põhineva esindusdemokraatia.  Meie põhiseaduslik süsteem näeb ette, et tsükliliselt on teatud vaateid ja suundumusi esindavad inimesed võimul ja nendega vastandlikke vaateid ja suundumusi esindavad inimesed opositsioonis. Parlamentaarse riigikorra suur eelis on just see, et opositsioon saab vabalt ja ilma kellegi sekkumiseta võimu kritiseerida ja heas mõttes teda õõnestada maksumaksja arvel,  soojas toas Riigikogus kõigi silme all. Eestis ei ole mingit sisulist vajadust ühiskonna paremaks muutmise nimel asutada põrandaaluseid poliitilisi rühmitusi ega trükkida välismaal suitsupaberile ajalehti ja levitada neid kahepõhjalises kohvris.

Midagi imelikku ega taunitavat pole ka selles, et ühiskonnas on inimesed koondunud oma huvide ja õiguste kaitsmiseks organisatsioonidesse ja et need organisatsioonid toetavad ja aitavad ajada kas siis võimul olejate poliitikat või opositsiooni kriitikat. Ajalooliselt on ametiühingud olnud ja ilmselt veel mõneks ajaks ka jäävad sotsialistlikke vaateid esindavate erakondade ja poliitikute toetajaks. Meenutagem, et alles hiljuti nimetati neid kommunismi kooliks.  Eesti tänased loomeliidud on  olemuslikult muutunud ametiühinguteks ja kuna nende tahtmised, mis on luuleridu parafraseerides olnud Taevariik ja saamine Eesti majanduslike võimaluste ja terve mõistuse juures riigipiir, on nende frustratsioon  ja soov võimu vahetamise nimel kokku mängida opositsiooniparteiga arusaadav ja mõistetav. Nagu ka Arstide Liidu „kõigi maade proletaarlased, ühinege“ stiilis toetusavaldus oma ametiühinguvendadele. Kõike seda pole mõtet üle tähtsustada ja mitte selles ei peitu probleem, miks ma otsustasin tagasi astuda.

Minu jaoks on täna ületamatu probleem minu võimalus, õigemini võimatus osaleda ministrina  meie ühiskonna kommunikatsiooniväljas.  Ma olen sattunud situatsiooni, mida Ukraina huumoriajakiri kirjeldab läbi müütilise lingvist Koškini, kes mängleva kergusega leiab igast teie öeldud lausest üles tähed, millest moodustab kolmetähelise ropu sõna. Ükskõik, mida ma ei ütle või jätan ütlemata, leiab koheselt koškinliku analüüsi.  Käib omamoodi mäng,  võidujooks selle nimel, kes jõuab kiiremini ja halvemini öelda.  Millegipärast meenuvad mulle Nõukogude Liidu päevilt töökollektiivides toimunud koosolekud,  kus resoluutselt mõisteti hukka akadeemik Sahharov ja mida toonane meedia lõpmatuseni kajastas. Ka selle olukorra kohta oli tol samal Ukraina huumoriajakirjal oma nali - tsiteerin: „Mõistes otsustavalt hukka tagurliku riigipöörde Tšiilis, ütles kolmanda järgu treial Ivanov miitingul  resoluutselt:  „Ma küll ei tea, mis on Pinotchet ja kes on Tšiili, kuid kuni neid ei vabastata, mina tööle ei tule!““

Valitsuse liikmena ei ole võimalik elu edasi viia, kui iga Sinu tegu stigmatiseeritakse või idee pannakse häbiposti. Ma pole selles olukorras sugugi üksi. Sajad Eesti inimesed, kellel oleks ühiskonnale midagi öelda, keelduvad täna avalikkuse ees sõna võtmast, kuna ei soovi olla olukorras, kus anonüümsete netikommentaatorite laiad hulgad koos treial Ivanoviga mõistavad otsustavalt hukka kellegi, keda nad ei tunne või millegi, millest nad pole midagi kuulnudki. Mitte "Sirbis" toimunu ei tekita meile vaikivat ajastut, vaid viis, kuidas seda avalikkuses kajastati. 

Ma ei süüdista ajakirjandust. Nii nagu loomeliidud, kaotavad ka klassikalised ajakirjandusväljaanded täna oma sisulist positsiooni. Arutelu, mõttevahetus ja uudiste vahendamine kandub järjest enam veebiportaalidesse, blogidesse ja listidesse. Selle tingib tehnoloogia areng. See kõik loob uusi võimalusi. Nii headele kui pahadele poistele. Mulle tundub, et tänases Eestis on aga turunduslik võidumees see, kes suudab välja mõelda sellise vale, mis oleks sedavõrd suur, et see muutuks hetkeks usutavaks ja mida levitataks enne ümberlükkamist vähemalt ööpäeva jooksul. Selle 24 tunni jooksul hakkab vale elama oma teisi elusid ka siis, kui tema algallikas on maha löödud. Seepärast on ratsionaalne sünnitada vale nädalavahetuse alguses. Välisministrina oli mul võimalus korduvalt kogeda, et mingi valel põhinev avaldus tekkis Venemaa välisministeeriumis tavaliselt reedel vahetult enne tööpäeva lõppu. See tagas Eestis terve nädalavahetuse kestva mõttevahetuse nii vale enda kui sellele vastamise üle.

Soovin siinjuures tuua veel ühe enda jaoks olulise näite. Kui kevadel külastas Eestit maailmakuulus näitekirjanik Tom Stoppard, suutis ajakirjanik Kaarel Kressa 31. mai „Eesti Päevalehes“ talle suhu panna sõnad, nagu oleksin mina, Rein Lang, Tom Stoppardile väitnud, et kultuur peab ise ennast ära tasuma. Ma ei ole midagi sellist iialgi ega kellelegi väitnud. Seda ei öelnud ka Tom Stoppard. Ajakirjanik seletas hiljem, et oli Stoppardist valesti aru saanud, sest too rääkis inglise keeles. Ja 7. juunil ilmuski „Eesti Päevalehe“ trükivariandis toimetuse vabandus ja õiendus, et Stoppard sellist mõtet ei väljendanud ja Lang sellise seisukohaga nõus ei ole. Ent tänaseni on see artikkel, mis omistab minule kultuurivaenuliku seisukoha, parandamata ja vigasel kujul üleval „Eesti Päevalehe“ veebiarhiivis. Ilma mingisuguse õienduse ja vabanduseta. See artikkel on kättesaadav tänaseni paranduseta Tallinna Linnateatri ja Vabariigi Presidendi Kantselei kodulehekülgedel. Ja lingituna veel kümnetel veebilehtedel. Piisab vaid natuke guugeldada, kui kümnetest kirjetest selgub, et Rein Lang, Eesti Vabariigi kultuuriminister on seisukohal, et kultuur peab ennast ise ära tasuma.