Riigikogu tuleb tuulutada

Kaks ametiaega, mitte rohkem. Iseenesest on mõte lihtne ning see on kirjas Eesti põhiseaduses. Ainult, et see on kirjas, mitte riigikogu kohta käivates seadusenormides, vaid presidendi peatükis, mille paragrahv 80 sätestab põhimõtte, et üks president ei või oma ametit pidada rohkem kui kaks ametiaega järjest. Igaüks saab ju aru, miks selline punkt seal kirjas on: et president Kadrioru fluidumist peast segi ei läheks, ennast maailma omanikuna ei hakkaks tundma ja sellest tulenevalt mingit jama kokku ei keeraks.

Seega oleks igati arukas, kui ka riigikogu liikmele võiks seada piirangu, et ta võib kandideerida ja olla parlamendis mitte kauem kui kaks ametiaega järjest. Kui riigikogu töö nii põnev tundub, siis võib vahepeal neli aastakest end taas päris eluga kurssi viia ja uuesti kandideerida. Aga jutti parlamendis istumine ja Toompea mitte nii tervisliku sisseahmimine jääks ära. Praeguses riigikogus on 36 liiget, kes on seal olnud kauem kui kaks ametiaega, neli kõige kõvemat vanakest panevad aga kuuendat korda järjest. Kakskümmend neli aastat ilma Toompealt alla saamata – see võib imelikult mõjuda ka kõige tugevamale isikule!

Selline põhimõte oleks kasulik ka riigile ja demokraatiale üldiselt. Oleks tore, kui meid esindaksid inimesed, kes saavad oma eluga hakkama ka väljaspool poliitikat, kellel on elu enne riigikokku valimist ja loodetavasti ka pärast seda. Me ei taha ju näha parlamendis inimesi, kelle kogemus algab erakonnaplakatite kleepimisest ja lõpeb ustava parteisõduri lahja aukraadiga. Kõik broilerid peavad sellisel juhul arvestama võimalusega, et vahepeal tuleb mõni päris amet leida.

Kahe ametiaja põhimõtte rakendamine seaks saadikutele moraalse kohustuse päris eluga kursis olla ja mitte lasta oma poliitikavälistel oskustel ja kogemustel raisku minna. Sest ühel hetkel võib neid leivateenimisel tarvis minna. Poliitikutele on enim ette heidetud ühiskonnast võõrandumist ning need etteheited kipuvad olema igati õigustatud. Kõige parem motivaator eluga kursis olla on isiklik heaolu ja turvatunne.

Värsket verd. Riigikogust pausipidamise meetod tooks ilmselt riigikokku rohkem värsket rahvast, aga mitte enam sellist, kes on oma heaolu eest võlgu erakonnale, vaid sellist, kes teab, et parlamendis olemine ei ole karjääri tipphetk, vaid väikene kõrvalepõige rahva teenimise valdkonda. Nad oleksid sõltumatumad ja võtaksid loodetavasti vastu otsuseid, mis järgivad rohkem südametunnistust, mitte erakondade tagatubade kokkuleppeid. Ning oleks ju tore, kui riigikogulased aeg-ajalt demonstreeriksid oma võimeid ka väljaspool poliitikat. Mart Laar võiks vahelduseks jälle ajalootundi pidada, Andres Anvelt mõne päti kinni püüda, Peeter Võsa lustliku telesaate teha või Urve Tiidus uudiseid lugeda.

Sellise süsteemi pahupoolele võib kanda selle, et tekib ahvatlus saamatumatele endistele riigikogu liikmetele miskeid töökohti välja nuputada, kus nad vahepealsed neli aastat saaksid logeleda. Aga vähemasti saame me teada, mis organisatsioonides sellised töökohad asuvad. “Broileripoksi” tagajärjel saime teada, et Silver Meikarile leiutas erakond pärast parlamendist lahkumist töökoha asutuses nimega Eesti Inimõiguste Instituut.

Ka äris eksisteerib põhimõte, et üks karjääriredeli samm ei peaks võtma kauem kui seitse-kaheksa aastat. Muidu hakkab kimbutama stagnatsioon. Sel juhul peab inimene leidma muu tegevuse või organisatsiooni, kus oma võimed proovile panna. Igati asjalik põhimõte, mis ka parlamendivalimistel kindlasti kohane oleks.