“Eesti põlevkivisektor on maksustatud juba praegu oluliselt kõrgemalt kui teiste riikide tööstusharud,” märkis VKG Oili nõukogu esimees Priit Rohumaa. “Näiteks VKG põlevkivi väärtusahel annab sel aastal riigile makse 40 miljonit eurot ning kasvab 2016. aastaks juba 75 miljonile eurole.”

Põlevkivi tööstusharu ei ole Rohumaa sõnul otseselt võrreldav söe-, gaasi- ja naftatööstusega. “Selles tööstusharus on kapitaliinvesteeringud ühe käibeühiku kohta mitu korda suuremad. Seetõttu on pikaajaline maksustabiilsus äärmiselt oluline,” tõdes ta. “Riik peab leidma optimaalse maksumäära, et investorid julgeksid siia investeerida. Naftaturud on olnud alati volatiilsed ning ka turu­risk on märkimisväärne.”

Riik annab vastakaid signaale. Priit Rohumaa sõnul tuleb teha suuri investeeringuid, et põlevkivis sisalduv potentsiaal kätte saada, aga investor ootab riskidele vastavat tootlust. “Põlevkivisektori ettevõtted julgesid seni investeerida, sest riik oli kuni 2015. aastani ressursi ja keskkonna tasumäärad paika pannud,” rääkis Rohumaa. “Kahjuks otsustas riik eelmisel aastal erakorraliselt kõiki kokkulepitud tasusid 80–120% tõsta.” VKG-le tähendas see aastas lisakulu ligi 7 miljonit eurot.

Riik on juba praegu tekitanud olukorra, kus kogu põlevkivisektori areng on suure küsimärgi all. “Naftahindade prognoos näitab lähiaastatel 20% langust ja riik on seadnud sihiks tõsta igal aastal 20% makse. On ju selge, et selline asi lõpeb krahhiga. Seetõttu on ka VKG selgelt olemasoleva maksusüsteemi ülevaatamise poolt,” tõdes Rohumaa.

Ressursitasu naftaga seotuks. Eesti Energia teeb ettepaneku juurutada nafta turuhinnast sõltuv ressursitasu. “Kui nafta turuhind tõuseb, siis suureneb ka riigi tulu, ja vastupidi. Tasu sõltub oluliselt ka riigi kui ressursi omaniku eesmärgist. Eelkõige sellest, kui kiiret investeeringute lisandumist põlevkivitööstusesse soovitakse näha,” märkis Eesti Energia Õlitööstuse ASi juhatuse esimees Igor Kond. “Praegune parim teadmine ütleb, et ­Euroopa kliimapoliitika vähendab põlevkivi tulevast väärtust Eestis, mille tõttu oleks mõistlik motiveerida kiiret investeerimist.”

Kond tõdes, et põlevkivi kui ressursi väärtus on tegelikult oluliselt suurem, kui riik seda kasutusõiguse tasu kaudu ettevõtetelt saab. “Praegune põlevkivi kasutusõiguse tasu on kehtestatud nafta madalate turuhindade ajal,” selgitas Kond. Samas on keskkonnatasud tema sõnul jälle oluliselt suuremad kui tegelik keskkonnamõju.

 

 

Õlitootmise kasumlikkus on üle 80 protsendi

Põlevkivi tarbimine on viimase 14 aastaga 6 miljoni tonni võrra kasvanud, saavutades 2011. aastal Eesti iseseisvusaja kõrgeima taseme, 18,5 miljonit tonni aastas. Kui vaadata põlevkiviõli tootjate kavasid, võiks põlevkivi kaevandamismaht ulatuda kuni 25 miljoni tonnini aastas.Põlevkivi tuleks Eestil senisest tunduvalt enam väärtustada. Üks variant on näiteks kaaluda võimalust maksustada õlist saadav tulu.Põlevkiviõli eksport on 14 aastaga kasvanud ligi 8 korda, mis on taganud õlitootjatele väga hea kasumlikkuse. Suur kasum on julgustanud õlitootjad plaanima tootmise mitmekordistamist.Ühiskonnale kasulik on põlevkivitoodete eksport vaid juhul, kui tootjad korvavad põlevkivi kaevandamise ja töötlemisega Eestis tekkiva keskkonnakahju ning riik saab põlevkivi kasutamisega seotud ettevõtjate kasust õiglast tulu.Eesti ei ole kehtestanud ühtegi sellist maksu, mille esmane eesmärk on teenida põlevkivitoodangu pealt riigile tulu.Riigimaksude osakaal õlitootjate müügitulust on 5 korda väiksem kui kaevandusettevõtetel ja 1,5 korda väiksem kui Narva Elektrijaamadel.Põlevkivisektori kõige väiksema kasumlikkusega haru maksukoormus on kõige suurem. Konkurentsiameti 2013. aasta analüüsist selgub, et põlevkivi kaevandusettevõtte kasumlikkus on 13%, elektritootmise eeldatav kasumlikkus avatud turul 33% ja õlitootmise kasumlikkus 83%.Enne 2015. aastat tuleks kokku leppida põlevkivi ja sellega seotud riigitulu maksustamine, kuna selleta on raske põlevkivisektorit arendada.