Paljud mõjukad Eesti ärimehed on hakanud hoogsalt edendama taastuvenergiat, mis on küll nende rahakotile kasulik, kuid ei hooli eriti rahva heaolust. Ma ei ole taastuvenergia ennakarendamise vastu, sest meil on suurepärane tuule­energia, biomassi ja biogaasi ressurss, kuid sellekohased ettepanekud peavad olema kaetud heatasemelise majandusliku analüüsiga, mis seni puudub. Mis juhtuda võib, seda vaatleme Saksamaa näitel, kes on võtnud suuna oma majanduse hävitamisele.

Selleks, et enesetapp oleks pöördumatu, võttis Saksamaa valitsuskoalitsioon 2011. aastal vastu otsuse,  et aastaks 2022 sulgeb riik oma viimase tuumareaktori. Seitset vanimat reaktorit, mis Jaapani Fukushima tuumaõnnetuse järel ohutuskontrolliks seisati, enam uuesti ei käivitata.

Järgmised kuus tuumajaama suletakse hiljemalt 2021 ja kolm kõige uuemat tuumajaama lõpetavad elektritootmise hiljemalt 2022. aastal. 2010. aastal andsid tuumajaamad 23% Saksamaa elektritarbest.

Elekter maksab palju ja kallineb veelgi. Juba praegu on elektri hind Saksamaal üle kahe korra suurem kui Eestis ja see jätkab kiiret kasvu. Tööstuse jalulhoidmiseks röövitakse kodutarbijat. Elektri hind tööstusele oli 2012 ilma käibemaksuta 14,9 s/kWh tarbimiskoguse vahemikus 20 kuni 500 MWh/a ja 11,6 s/kWh tarbimiskoguse vahemikus 2000 kuni 20 000 MWh/a. Elektri hind kodutarbijale oli 2012 Eurostati andmeil 26, 4 s/kWh. Sel aastal on see olnud veelgi suurem, ulatudes 28,73 s/kWh-ni.

Kodutarbijate kulutused kasvavad Saksamaal mitmel viisil, eeskätt taastuvenergia tarbimise doteerimise kaudu. Saksamaal garanteeritakse taastuvenergia tootjatele fikseeritud müügihind ja selle doteerimine tarbija poolt taastuv­energiaseaduse kaudu. Garanteeritud müügihind on tunduvalt kõrgem voolubörsilt saadava elektri hinnast.

Sellegipoolest on traditsioonilised elektritootjad kohustatud seda kallist energiat piiramatus koguses sisse ostma. Hinnavahe sellise garanteeritud hinna ja vabaturu hinna vahel on praegu suurusjärgus 14,2% koguhinnast, see kasvab hüppeliselt igal aastal ja lisandub seega kodutarbija hindadele.

Teine põhjus on mõjukate suurtarbijate hellitamine taastuvenergiaseaduse nõuete täitmise  vabastamise kaudu, mille tagajärjel tema energiakulud tunduvalt kahanevad. Negatiivne efekt seisneb aga selles, et ülejäänud energiatarbijad (väiksema energiakuluga ettevõtted ja kodutarbijad) peavad vastavalt rohkem maksma, sest nende kanda jääb ülalmainitud garanteeritud hindade doteerimine.

Algne idee oli selles, et säilitada töökohti suure energiatarbega tööstusettevõtetes, näiteks metallurgia-, alumiiniumi- ja tselluloositööstus.

Esialgu oli selliseid vabastatud ettevõtteid Saksamaal paarkümmend, praeguseks on aga nende hulk kasvanud paari tuhandeni ja see arv kasvab pidevalt, sest see trikk on saanud selgeks järjest rohkematele ettevõtetele, kes muidu peaksid oma tegevuse lõpetama. Seda enam kasvab energiahind kodutarbijatele, kes sellist vabastust taotleda ei saa.

Vaene Eesti ei kannata Saksa trikke välja. Trikitamisi on teisigi. Näiteks ei pea kõrge energiatarbega ettevõtted tagasiulatuvalt aastast 2011 maksma võrgukulusid. Aastal 2013 peavad seetõttu muud tarbijad katma lisakulusid umbes 800 miljonit eurot.

Asja kokku võttes selgub, et aastal 2013 tõuseb riigi nõutavate maksude ja andamite osa kodutarbijate energiahinnas esimest korda 50 protsendile.

Eesti riik ja rahvas on vaesed, isegi väga vaesed, ja sellist trikitamist Eesti inimene välja ei kannataks, kuid selles suunas meid poliitikud ja ärimehed tõukavad. Minister Juhan Parts on püüdnud sekkuda, kuid ilma meedia toetuseta jääb tema jõust väheks.

Inimesed otsustavad enamasti emotsioonide, mitte teadmiste ja mõistuse baasil. Leedu rahvas hääletas hiljuti Visaginase tuumajaama ehitamise plaani tugeva häälteenamusega  maha, sest selle vajalikkust riigile ei suudetud piisavalt targalt argumenteerida.

Küllap juhtuks sama ka Eestis, sest siin domineerib mitte mõistuse, vaid tädi Maali hääl. Kuid Eesti tuumajaama vajadus on ilmne.