Hobi. Hobused hoiavad töömured eemal

Sehver tunnistab, et tegeleb ka tennisega, kuid see töömõtteid ja negatiivseid emotsioone nii hästi ei peleta.

Sehver alustas ratsutamist, kui ta hobuseid armastav tütar oli viieaastane. Tütart tunni ajal ­oodates hakkas tal igav ja ta otsustas uurida, kas võiks ka ise samal ajal ratsutamist proovida. “Nii see kõik algas,” ütleb ta. Nüüd on tütar 21aastane ja Sehver ratsaspordiliidu juhatuse liige.

Peres juba kolm hobust. Juristist naise peres on kolm hobust, neist kaks tütre sporthobused. Üks on Hollandi ja teine Belgia soojavereline. Tütar sai esimese hobuse, kui oli 11aastane, too oli Läti sporthobune. Vahepeal on tütrel olnud veel kolm hobust. “Kui tõsist sporti teha, peab hobuseid vahetama vastavalt saavutatud tasemele,” selgitab Sehver.

Kuigi Sehver lubas endale, et ei võta kunagi hobust – loomad nõuavad liiga palju tööd –, on tal nüüd kolmandat kuud kodus üheksa-aastane sporthobune nimega Pokemon. “Ta näeb väga vahva välja: kollane suur tugev hobune heleda lakaga – tõeline Eesti talupoeg ja hästi sõbralik,” kirjeldab Sehver.

Veel kolm kuud tagasi oli Pokemon ratsakeskuse õppehobune. “Olin seda hobust viimased kaks aastat kasutanud, koos hambaarst Riinuga. Suvel tekkis olukord, kus Pokemon pidi endale uue omaniku saama ja ma ei suutnud temast loobuda,” tunnistab ta. “Ma küll aeg-ajalt kirun ennast selle nõrkushetke pärast, aga iga hobusega koos oldud minut kaalub siiski kõik negatiivsed tunded üles,” leiab Sehver.

Ta käib ratsutamas tavaliselt 2–3 korda nädalas. “Kui lähed hobusega sõitma, siis tavapäraselt sõidad umbes tunni, aga enne seda puhastad hobust ja saduldad, ka pärast sõitu puhastad, pesed ja jalutad. Seega kulub kokku umbes 2,5 tundi päevas,” selgitab ta.

Hobune õpetab vastutustunnet. Õnneks sõidab Pokemoniga peale Sehveri endiselt ka Riin, mis tähendab, et osa töid jaotub kahe peale.

Vahel peab Sehver siiski ka seitse päeva nädalas hobusega tegelema. “Siis küll aitab mind ka tütar,” lausub Sehver.

Enamik harrastajaist hobuseomanikke sõidab naise sõnul 5–6 korda nädalas.

Veskimetsa ratsabaasi vanemtreeneri Pille Elsoni sõnul ei või hobune seista ühtegi päeva. “Ta on loodud looduses liikuma,” lisab Elson.

Treener selgitab, et kui hobune seisab 24 tundi boksist liikumata, lähevad tal seedimine paigast ja jalad paiste.

Sehver rõhutab, et hobusega tegelemine õpetab kohuse- ja vastutustunnet. “Sa pead hobust iga päev liigutama ja sa pead hobust puhastama.” See tähendab, et tuleb ka sõnnikut visata. “Selles suhtes ma leian, et eriti laste puhul on selline hobi igati teretulnud. Ei ole, et vuih, mis hais, mis hunnik,” märgib Sehver.

Raha kulub väga palju või vaid tunni eest. Hobustega tegelemise juures on kolm kulutaset: harrastaja, omanik ja sportlane. Sehver selgitab, et eelkõige sõltub rahakulu sellest, kas inimesel on oma hobune või mitte.

Kui käid sõitmas kooli hobustega, siis maksad tunnitasu, aga kui on oma hobune, lisanduvad hobuse ülalpidamise kulud, treenerikulud, veterinaarikulud ja palju muud, märgib Sehver. Kui on soov käia võistlemas, ei saa hakkama ilma võistlustasudeta, maksta tuleb ka litsentsi ja transpordi eest. “Aga eks kõik need kulud sõltuvad ka sellest, kui palju sul on võimalik ja kui palju sa soovid kulutada,” ütleb Sehver.

Õppimine võtab aega. Sehver märgib, et kuna alustas ratsutamist täiskasvanuna, et julge ta öelda, et selle üldse kunagi lõpuni selgeks saab.  Ta lisab, et on loomult ettevaatlik ja seetõttu ka päris iga hobuse selga ei roni. “Galoppi sõidan üksnes siis, kui mul on tunne, et suudan hobust kontrollida,” ütleb ta.

Sehver ongi täheldanud, et mida julgem inimene, seda rutem ratsutamise põhitõed selgeks saab. Sama meelt on ka vanemtreener Pille Elson, kes ütleb, et julge pealehakkamine tähendab ratsutamises poolt võitu. “Kui inimene ikka hirmsasti tahab ja on ka natukene spordiga tegelenud, läheb areng päris kiiresti,” leiab ta.

Kümnest õppetunnist jääb Elsoni sõnul tõenäoliselt väheks, aga paarikümne tunniga saab ratsutamisest hea ettekujutuse ja ehk isegi oskuse galoppi sõita.

Enne seda õpitakse aga selgeks kergendamine, mis on hobuse liikumise n-ö teine kiirus. Esimene on tavaline samm. “Mõni õpib kergendamist ka viis tundi, aga mõnel tuleb see paarist esimesest sammust,” räägib Elson.

Hobi korras ratsutajatel soovitab ta trennis käia kaks korda nädalas.

Ohutus tähtis ka täiskasvanule. Kas alustada lapsena või täiskasvanult, on Elsoni sõnul väga oluline. “Lapsed õpivad ikka märksa kiiremini. See peab olema natuke geenides ka sees, kellele istub ja kellele mitte.” Samas on ta veendunud, et kes ikka väga tahab, saab endale asja selgeks ka.

Ometi võib edukalt alustada ka täiskasvanuna. “Mõni meesterahvas on juba umbes aasta pärast hüppama hakanud,” tunnistab Sehver. “Minul võttis ikka aastaid, enne kui seda julgesin,” ütleb ta.

Sehver lisab, et päris hulljulgeks ei tasu minna. Ta meenutab, et talle meeldisid esimesed ratsutamiskogemused tütre trenni ajal väga, kuid muutus üleliia innukaks. “Ma sain hobuse tunnetuse kohe kätte,” ütleb ta. “Aga siis muutusin liialt julgeks. Hakkasin kohe ka galoppi sõitma, mis muidugi lõppes kukkumisega. Ma ei saanud umbes kuu aega pead pöörata.”

Pärast seda on ta olnud pigem ettevaatlik ja võtnud ratsutamist kui meeldivat hobi ja mitte kui sporti, kus on vaja ajada taga tulemusi ja võtta üha uusi väljakutseid.

Ohutusnõuete koha pealt on range ka Elson. “Ilmtingimata peab olema kiiver peas, ilma selleta ei lase kedagi sõitma.” Ta selgitab, et hobune on küll heatahtlik, ent siiski suur loom, kes võib teatud olukorras ehmuda. “Kas mõni lind lendab ootamatult või kilekott – kõike võib juhtuda.”

Kindel harrastus nõuab varustust. Kõigile algajatele, kes tulevad ratsutamistrenni, antakse kiiver kohapeal. Kui on kindel soov asjaga edasi tegeleda, oleks kasulik soetada oma varustus.

Siis tulekski alustada kiivrist. Elson kirjeldab, et kiivri valikul on oluline, et see püsiks kindlalt peas, ei pigistaks ega loksuks.

Edasi tuleb soovi korral osta ülejäänud varustus: ratsapüksid, -saapad (pikad või lühikesed) ja säärised. Viimased on vajalikud, et sadula jaluserihmad jalga ei hõõruks. Elson märgib, et mõnel pole sääriseid vajagi, sõidavad päris pikalt põlvikutega ja pole häda midagi.

Treener istus kahe aasta vanuselt hobusel

“Mis seda ratsanikku hobuse seljas ikka hoiab – ainult hea tasakaal ja jalad,” räägib 1976. aastast ratsutamist õpetanud Veskimetsa ratsakeskuse vanemtreener Pille Elson. “Aga seda ei ole vaja karta, et jalad kõveraks või musklid liiga suureks lähevad – seda ohtu ei ole,” kinnitab naine, kes ise istus esimest korda hobusele väga noorelt.“Kui ratsutamist vaadata, siis tundub see lihtne – istud seljas ja ongi kõik,” jätkab Elson.Tegelikult on ratsutamises väga palju nüansse. “Algajatel lööb tihti higi välja vähem kui kümne minutiga,” ütleb treener.

Peamised õpetussõnad. Ratsutamisel on mängus väga palju lihasgruppe ja inimene läheb ­Elsoni sõnul pingesse, kui üritab neid kõiki kontrollida.Ratsmed peavad õigesti käes olema, selg peab olema sirge, käed-jalad tuleb hoida paigal. “Ja siis lisaks see tasakaal ja rütmitunne,” selgitab Elson. Viimane on oluline, kui minnakse üle sammult traavile ehk kahetaktilisele liikumisele.Eriti saavad koormust reie sise­lihased. “Pärast esimest tundi, kui korralikult venitust ei tee, on järgmisel päeval ikka väga valus trepist käia,” ütleb Elson.Need on ainult algaja mured. “Seal on ju sada ja tuhat harjutust, millega pead hakkama saama,” sõnab Elson. “Kuidas hobuse galopi peale tõstad, kuidas teda ringi peale juhid, kuidas mööda rada,” loetleb ta mõne ratsaniku lahendada oleva mõistatuse. Järgmine raskus­aste on takistusharjutused.

Treener ütleb, kuidas olla. Et ratsutamist alustada, tuleb leida tall ja treener.“Julgust peab olema,” lisab ­Elson, kelle sõnul on tavaline, et inimene tunneb hirmu, kui esimest korda hobuse selga satub ja loom liikuma hakkab.Igal hobusel on iseloom ja igale loomale tuleb läheneda isemoodi. “Selleks ongi treener, kes ütleb, kuidas olla,” selgitab Elson.“Ratsutamine on selline ala, mida õpitakse just ratsutades,” ütleb Elson ja lisab, et mida rohkema arvu hobustega inimene ratsutab, seda paremini õpib ta neid tundma ja seega ka ratsutama.“Minul puges see pisik päris lapsepõlves sisse, kui isa võttis mind kaheaastasena tööhobuse selga,” meenutab ta. “Ta võttis mul lihtsalt turjast kinni ja tõstis sinna üles – sinna ma jäingi.”Elson kiidab, et hobustega on huvitav töötada. “Leiad kogu aeg ise midagi uut ja suudad ka sellele suurele loomale midagi uut  õpetada. Mitte kunagi ei lähe igavaks,” lausus ta.