Euroala kriisile ei ole veel lahendust

“Arvata, et rahaliit saab püsida ilma poliitilise liiduta, on absurd,” ütles intervjuus Äripäevale Maastrichti lepingu kõnelustel kaasa löönud professor Werner Weidenfeld, tuletades meelde kantsler Helmut Kohli sõnavõttu Saksa parlamendis veidi enne eurole aluse pannud lepingu allkirjastamist 1992. aastal. “Poliitilise liidu all mõtlen ma seda, et on olemas tugev poliitiline raamistik, mis suudab a) koordineerida majanduspoliitikat, b) sekkuda, kui mõni riik oma eelarvepoliitiliste otsustega euro stabiilsust ohustab.”

Need otsused loodeti paika panna Maastrichti lepingu allkirjastamise järel. Kuid siis järgnesid “päikselised aastad” ning alles nüüd, kriisi survel, on hakatud sammhaaval asju paika saama, rääkis  Weidenfeld, kes praegu juhib Müncheni poliitikauuringute keskust CAP.

Duisburg-Esseni ülikooli professor Ansgar Belke, kes teeb analüüse Euroopa Liidu institutsioonidele ja IMFile, kritiseeris, et kriisilahendusega pole edasi liigutud moel, mis vähendaks Euroopa Keskpanga õlule pandud koormat. “Paljud probleemid on struktuursed. Intressikärped siin ei aita. See on poliitilise juhtimise küsimus,” ütles ta.

Belke sõnul aitaks euroala kriisi lahendada tugeva kriisilahendusmehhanismiga pangandusliit ning fiskaalne föderalism. Euroala riikide võlakoorma jagamisele üles ehitatud süsteemi tal aga usku pole.

“Valida on, kas liikuda tugeva keskvõimuga liidu poole, kus on suurem võim Euroopa Parlamendil, või loobuda sihist võlakoormat ühiselt kanda. See kütab viha,” ütles Belke. Viimast on näha paremäärmuslike ja eurovastaste erakondade edust Prantsusmaal, Hollandis, Belgias ja teistes riikides.

Saksa valija peab leppima Lõuna-Euroopa parlamendi otsustega. Belke sõnul on suurim probleem selles, et liikmesriikide vahel ei ole usaldust. Laenu andmine ja võtmine eeldab aga kohustusi mõlemale poolele. Et praegu pole kesktasandil otsustamist, on liikmesriigid sunnitud elama teise riigi parlamendi otsuste järgi. “Saksa valijad peavad leppima Lõuna-Euroopa riikide parlamentide otsustega ja vastupidi. See on demokraatia defitsiit,” nentis Belke.

Fiskaalse föderalismi all ei pea Belke silmas teiste vigade kinnimaksmist, vaid mitmekesisust ja konkurentsi.  Iga riik otsustab ise oma maksud ja maksuraha kulutamise, intressimäärad kujundab turg vastavalt riigi riskidele, ütles Belke, tõmmates paralleele Šveitsi ja USAga. “Seda ei saa, kui võlad pannakse ühte patta.”

Võlakoorma jagamine võiks Belke arvates olla minimaalne ja täita vaid pangandusliidu vajadusi. Ühiseid võlakirju näiteks infrastruktuuriprojektide rahastamiseks ta ei toeta.

Kriis tõi avalikuks, kui oluline on rahaliidus majanduspoliitika koordineerimine, ütles Weidenfeld. Nädalapäevad tagasi käivituski süsteem, kus Euroopa Komisjon annab liikmesriikide eelarvetele hinnangu enne nende kinnitamist vastava riigi parlamendis. Praegu saab sellest tekitada vaid avalikkuse survet, ütles Weidenfeld, 2–3 aastaga peaks tekkima võimalus ka jõulisemalt poliitikat mõjutada.

Weidenfeld jäi põiklevaks küsimuse peale, mida teha euroala “päikeselisest” kümnendist jäänud võlataagaga. “See vihmavari, mis loodi, on ainult aja võitmiseks. See ei ole lahendus,” ütles ta, märkides, et poliitikas on aeg väga tähtis. “Aeg läheb ja läheb ja läheb ja lõpuks tekib võimalus ka selliseks poliitiliseks sekkumiseks. Kuni seda ei ole, on vaja võita aega, kuni see võimalus tekib.”

Euroopa Keskpangas uus võimukese. Weidenfeld möönis, et kriisiga on väga muutunud ­Euroopa Keskpanga roll, ehkki panga mandaati pole muudetud. Kunagi kõrgel kaugel vaid intressimäärasid liigutanud  instantsist on saanud uus võimukese. “Ma ei oota, et selle kohta tuleb ametlik otsus,” ütles Weidenfeld Euroopa Keskpanga rollist euroala n-ö viimase instantsi laenuandjana. “Reaalsuses protsessid liiguvad selles suunas.”

Belke arvates ei peaks Euroopa Keskpank euro­ala riikide intressivahesid siluma, sest väga palju on muid tegureid – olgu selleks majandustsükkel, korruptsioon või äritegemise lihtsus – miks turg riikide riske erinevalt hindab.

Samuti ei ole tema arvates Euroopa Keskpanga asi rahaliitu tingimata praeguses koosseisus koos hoida. Riikidel peab olema võimalus kas või ajutiselt lahkuda, ent siis tuleb välja rehkendada ka võimaliku taasliitumise kulud.

Saksamaa tuleks toime, kui Kreeka võlgadele moratoorium kehtestatakse, ütles Belke, vihjates, et ka Portugal võib laenukergendust vajada. Samas tuleb arvestada ka teiste riikidega – kui euro­ala murenemisest kannataksid näiteks Itaalia reitingud – riik on oluline garanteerija euroala päästemehhanismides –, riskiks Saksamaa jaoks kohustused üle pea kasvada.

Kommenteerides Euroopa Liidu ja USA kriitikat Saksamaa suure kaubandusülejäägi kohta, ütles Belke, et olukord on juba muutumas. Lähiaastate prognoosid näitavad impordi kasvu ja kaubandusülejäägi vähenemist. Ning teemad, mida arutatakse sel nädalal Saksamaal lõpusirgele jõudvatel koalitsioonikõnelustel, on just need, mida riigile on soovitatud – investeeringud infrastruktuuri, sotsiaaltoetuste kasv, miinimumpalga kehtestamine.

Pelgab Belke aga seda, et Euroopas lähenevate valimiste tõttu jääb pangandusliit vajalikust lahjemaks.