Tähelepanu! Artikkel on enam kui 5 aastat vana ning kuulub väljaande digitaalsesse arhiivi. Väljaanne ei uuenda ega kaasajasta arhiveeritud sisu, mistõttu võib olla vajalik kaasaegsete allikatega tutvumine.
Saksamaa: priimuse piinad
Saksamaa käsi käib Euroopa Liidu liikmesriikide hulgas nagu klassi oivikul: mõni ehk imetlebki, aga keegi ei armasta eriti. ELi suurim liikmesmaa pole mitte ainult ekspordiliider ja kasvumootor, vaid võib ette näidata ka korras eelarve ja erakordselt väikese noorte tööpuuduse. Ent Saksamaad peetakse ka väljakannatamatuks kõiketeadjaks, kelle õpetusi keegi kuulata ei taha.
Nüüd on Saksamaal leitud kriitiline punkt, mida saab ka arvudega toestada. Hurraa, rõõmustatakse Ateenast Lissabonini, viimaks on priimus vea teinud! Nõrgemad liikmesmaad võivad nüüd kuulutada, kuidas nad ammu teadsid, et pole oma probleemides ise süüdi, hoopis sakslased on – oma säästudiktaadi ja puuduliku valmidusega teiste võlgu kinni maksta. Ja muidugi Angela Merkel, keda kujutatakse üha sagedamini hitlerlikus univormis ja haakristiga.
Lumepalli lasi veerema Saksamaa ekspordi jooksevkonto ülejääk, mille Euroopa Komisjon on luubi alla võtnud. Kui tulevaks kevadeks peaks ilmnema majanduse tasakaalutus, ähvardavad Saksamaad miljarditesse eurodesse ulatuvad trahvid. Komisjoni hinnangul kätkeb jooksevkonto ülejääk üle kuue protsendi ohtu stabiilsusele: kui ühed riigid liiga palju ekspordivad, impordivad teised liiga palju, ja see seab teiste riikide ettevõtluse liiga tugeva konkurentsisurve alla, mida finantseeritakse sageli võlaga.
Mida teha? Saksamaa ületas kõnealuse piirväärtuse juba ammugi. Kuidas peaks Saksamaa selle tasakaalutuse kõrvaldama? Suurema sisetarbimisega või enama teiste riikide kaupade ja teenuste tarbimisega. Aina enam on kuju võtmas nõue tarbimist stimuleerida. Aga kuidas peaks see välja nägema? Tarbijad otsustavad ju ise, mida ostavad – sakslasi ei saa rohkem tarbima sundida, nõnda nagu teiste maade tarbijad ei ole kohustatud Saksa kaupu ostma. See, et Saksamaal on tekkinud ekspordi ülejääk, ei ole mitte poliitiliselt korraldatud, see tähendab lihtsalt, et tegu on heade toodetega, mille järele on nõudmine.
Tegelikult osutab Euroopa Komisjon lõunapoolsetele liikmesriikidele karuteene, kui tõmbab Saksamaa ekspordi ülejäägi ja kriisimaade kroonilise eelarve puudujäägi vahele võrdusmärgi. On absurdne ühele riigile tema edu ette heita ja lasta teistel ülal pidada ülepaisutatud valitsusaparaati ja vohada korruptsioonil, selle asemel et efektiivsuse peale mõelda.
Euroopa vajab Saksamaad vedurina. Saksamaa ettevõtetel on tarnijad kogu Euroopas. Kui Saksamaa vähem ekspordiks, siis oleks neil vähem tööd, ja sellest ei oleks kellelgi kasu. Ja pealegi, õigupoolest ongi Euroopa Liit ju üks suur siseturg, nii et rangelt võttes ei saa ekspordist rääkidagi juhul, kui Saksa tooteid müüakse teistes liikmesriikides.
Mõttetud debatid ei tekita mitte vaid eelarvamusi teistes Euroopa maades, vaid loovad ka ohu, et Saksamaal kasvab viha Euroopa naabrite suhtes. Solidaarsus ja kannatlikkus ei ole lõputult veniv kumm, eriti veel juhul, kui Euroopa Komisjoni ei peaks tõsiselt võetama. Aga just selle võib EK president Manuel Barroso praegu saavutada.
Eeldatavasti ei tule mingeid trahve, sest ilmselt ei vii Euroopa Komisjoni tehtav kontroll mingite oluliste tulemusteni. Lõpuks pole Saksamaale põhjust midagi ette heita, sest tugev eksport on eelkõge Saksa reformipoliitika ja konkurentsivõime, mitte protektsionismi tulemus. Konkurentsimoonutusega oleks tegemist siis, kui välismaistele toodetele tehtaks takistusi või kui seadusega oleks paika pandud palgapiirangud, mis teeksid Saksa tooted kunstlikult odavaks. Palgad ei ole aga Saksamaal üldsegi riigi asi, vaid lepitakse kokku tööandja ja töövõtja vahel. Saksamaal ei ole ka miinimupalka, selle kehtestamise üle peetakse praegu vaidlusi. Sotsiaalse rahulolu mõttes on see oluline, ent kas Saksa juuksurite ja kelnerite kõrgemad palgad viiksid selleni, et välismaal ostetaks vähem Saksa autosid? Ja kas polnud siis kõrged palgad ja laenubuum just see, mis viis osa maid kuristiku äärele? Saksa pangad olid laene andes ettevaatlikud, Saksa ettevõtted tegid kriisi ajal palkade asjus koostööd üksteisega võistlemise asemel, ja seetõttu kannatas Saksa majandus kriisis vähem.
Räägime asjast. Mõistlikum oleks, kui komisjon soovitaks Saksa eduelemente rakendada teisteski, nõrgemates liikmesriikides, et teised võiksid priimuse eeskuju järgida, selle asemel et püüda klassi parimat teiste vigade kordamisele kallutada ja võlgadega tarbimist kunstlikult stimuleerida. See ei saa olla enamat kui õletule süütamine.
Vihastamapanev on seegi, et sellised libadebatid viivad tähelepanu kõrvale Saksamaa tegelikelt probleemidelt. Saksamaa ei ole sugugi mitte eeskuju igas mõttes ja igaühele. Sellelgi, mis Saksamaal hästi, pole mingit igavikugarantiid. Saksamaagi väljakutse on toime saada demograafiliste muutustega, vaja on tarku investeeringuid infrastruktuuri, innovatsiooni ja haridusse. Mugavaks muutuda pole põhjust.