Riik, millest ma unistan

See on riik, kus ei saa võimulpüsimise nimel valetada, sest valetamine tähendab ilma eranditeta võimust ilmajäämist. Unistan riigist, kus valijate ja valitute side toimib reaalajas. Ma unistan riigist, mille poliitikud ei pea inimesi rumalaks, nii et tuleb ühtelugu küsida, kust küll said nii targad valitsejad nii rumala rahva. See on riik, mille üle tunnevad uhkust inimesed, mitte parteid. ­Äkki see polegi uhkus, mida nad tunnevad. Rahulolu pigem, õnn viimatigi.

Paistab põhjani läbi. Ma unistan riigist, kust minnakse laia ilma selleks, et tagasi tulla, mitte selleks, et pääseda vaesusest ja kogeda inimlikkust. Riigist, mille edu jõuab inimesteni isegi siis, kui see on paras­jagu väike. Ja kui ta parasjagu ei jõua, siis ei süüdista riik inimesi, et nad ei saa riigi headusest aru, vaid peeglisse vaatavad need, kes seda riiki juhivad. See riik pole pelk aparaat, ­Exceli tabel ja eelarveread. Selle riigi poliitikutel on inimese nägu ees ka väljaspool aastalõpuintervjuusid.

Erakondade rahastamine paistab selles riigis läbi viimse põhjani. Iga valija saab vaadata iga partei rahakotti igal hetkel. Unistan riigist, kus maksumaksja raha pole võimalik kasutada erakondade valimiskampaaniateks. Kus valimiskuludel on ülempiir ja see asub üsna madalal. Poliitikul, kes on maksumaksja raha partei huvides kuritarvitanud, ei ole tagasiteed avalikku ruumi.

Unistan riigist, kus vaimse eliidi algatusi ei panda jääle, kus ei mängita demokraatiat eesmärgiga tasalülitada vaba loov mõte. See on riik, kes kuulab – ja kuuleb – kõnelejat, kel on sõnum.

Makse maksta on selles riigis auasi, sest iseend ju ei peteta. Selles riigis pole võimalik seadusi osta või müüa.

Poliitika ei tohi muutuda äraelamise vahendiks. Unistan riigist, kus noori poliitikuid ei kasvatata nn broilerifarmides, vaid haridus ja professioon väljaspool poliitikat on norm. See välistab poliitika muutumise äraelamise vahendiks. See on riik, kus uutel tulijatel on võimalus, st partei loomiseks piisab mõnesajast inimesest. Sarnaste ideedega inimeste poliitiline saatus ei sõltu üksnes sellest, kui head rahastajad nad suudavad leida. Suurparteisid ei toideta maksumaksja rahaga, nad elatavad end liikmemaksudest.

Sellises riigis ei saa ükski poliitik ennast võimule unustada. Üks ametiaeg riigikogus, ei enamat. Üks ametiaeg järjest ministrina, küllalt. Üks presidentuur, piisab. Ärgem rääkigem siinkohal stabiilsuse headusest, liiga kergesti muundub see ilmeksimatuse raskesti ravitavaks sündroomiks.