Hiigelarenduse esimesed sammud

Selleks, et suletud Kreenholmi tehasekompleksi pääseda, tuleb sõita õige numbrimärgiga autoga kõrge trellitatud raudvärava taha ja helistada ­õigelt telefoninumbrilt teisele õigele numbrile. Ükski inimsilm Eesti kirdenurgas 30hektarist arendust ei valva. Narva kesklinnast kahe kilomeetri kaugusel Varesesaarel lasub vaikus, mida häirivad vaid kajakad.

Kuna 2008. aastal alanud lammutustööd Kreenholmi muinsuskaitsealustes vabrikutes ning nende vahelt nõukogudeaegsete tehasehoonete maa pealt pühkimine on pea täielikult lõpetatud, on ka ehitusmehi-lammutajaid saarel vähe. Tehasekompleksi rootslastest omanike eestimaine käepikendus, ekstra selle ala taastamiseks loodud ettevõtte OÜ Narva Gate juht Jaanus Mikk tiirutab oma maasturiga tühjade vabrikute vahel uhkes üksinduses.

Välismaine kapital näeb potentsiaali. Piirilinna keskusele lähima, Narva jõe kaldal asuva Joala vabriku viiekorruseline hoone on suursugune tondiloss. Uksed-aknad ees, korralik katus peal, aga seest tühi. Kreenholmi endistest tehastest saab just Joala esimesena uuenduskuuri. Sellest saab büroo- ja ärihoone. Mikk loodab, et ehk juba viie aasta jooksul, kuid vekslit veel välja käia ei söanda. Praegu käivad läbirääkimised välismaiste ettevõtetega, kes võiksid hoonesse kolimisest huvitatud olla.

“Need on maailma masti nimed. Seni on suurem osa huvist tulnud lääne poolt, sügisel käisid ärimehed Londonist, kevadel tulevad itaallased. Ka Venemaalt on vaatamas käidud. Enim on siin esindatud ilmselt Skandinaavia kapital, kuid leidub ka Eesti ja Vene oma,” valgustab Mikk.

Ükski tehasehoone ei hallita ega kopita. Alates Kreenholmi sulgemisest on Narva Gate vahetanud välja kõikide vabrikute katused, et hooned pika ehitusperioodi üle elaksid. “Me alustame hoonete taastamist linna poolt. Liigume järjest kaugemale, edasi Varesesaarele, suunaga Venemaa poole. Kõige esimesena jäävadki ette endised inseneride elamud Joala tänaval, väljaspool otsest arendusala. Need võtame käsile juba sel aastal,” sõnas ta.

Üksildane ketruspink. Meil veab, Joala vabriku uks on paokil, astume sisse. Siseneme hirmkülma heleroheliste seintega saali, mille kõrget lage kannavad tihedates ridades sambad. Tervel korrusel pole ühtegi vaheseina ega küttekeha. Sooja andsid varem ruumi täitnud ketrusmasinad. “See on tüüpiline Kreenholmi tootmissaal. Ühtegi vaheseina pole, pikad-pikad saalid. Kõige pikem ruum on meil 120 meetrit. Siia on planeeritud kaubanduspinnad. Tulge, kolmandal näete ühte allesjäänud ketruspinki. Paremad osteti vabriku sulgemisel Pakistani ja Aafrika tehastesse ära,” teeb Mikk Joala hoones ringkäiku.

Kunstikirega Mikk päästis tehase vara mahamüümisel-hävitamisel 600 niklist muinsuskaitsealust mustrišablooni, mida ta ühel päeval Varesesaare endisse puuvillalattu rajatavas tööstusmuuseumis näidata loodab. Praegu ootavad need laos oma auväärset kohta.

Suletud manufaktuuris tööpostil. Joala kõrvalhoones, endises Georgi vabrikus töötab ööpäev läbi veel viimane tööstusettevõte – SKS ehk ­Svenskt Konstsilke, mille kümmekond töötajat toodavad kunstsiidi. Kuid Miku sõnul kolivad ka nemad sealt ilmselt järgmisel aastal välja. Narva Gate pakkus esialgu Georgi vabrikut Ida-Virumaale kolimise plaane haudunud sisekaitseakadeemiale, kuid see jäi katki.

Vanasti oli Joala ja Georgi vabriku vahel kanal, kuid nüüd pääseb ühest hoonest teise kuiva jalaga. Tulevikus voolab arendajate unistustes seal jälle vesi. Joala ja Georgi vabriku kõrval laiutab suur lage plats – seal olid maatasa tõmmatud nõukogudeaegsed vabrikuhooned. Jaanuaris ETVs linastunud Jaak Kilmi Narvast rääkivas dokumentaalfilmis “Paberist linn” töötas just sellel platsil kudumis-, värvimis- ja froteevabrikute langevate rusude vahel punane kopp.

Veealused skulptuurid. Sõidame Miku maasturiga edasi, järgmine peatus – Varesesaar, vana ketrusvabrik, mil naabriks “uus” kudumisvabrik. Sinna pääsemiseks ületame Narva jõe kuivaks jäänud kanali, kus voolab vesi vaid siis, kui Narva veehoidlas tase liiga kõrgele tõuseb. Arenduse arhitekti Ülar Margi meelest võiksid kanalit kaunistada veealused skulptuurid, mis oleksid veetasemest sõltuvalt vahel rohkem näha, vahel vähem. Detailplaneeringus pole tulevikusaarele ette nähtud ühtegi tööstusfunktsiooni, ainult puhkamine, mängimine ning vaikne ja viisakas äri.

Otse saare tühjade vabrikute külje all käib kõva sagimine, nimelt läheb sealt üle jõe Venemaale rippsild, mida mööda jalakäijad Ivangorodi ja Narva vahet saalivad. Elu Varesesaarel käib sõna otseses mõttes venelaste pilgu all, sestap tuleb kõik suuremad saare ümberkorraldusplaanid ka naaberriigi piirivalvuritega kooskõlastada. Seni on kõik arutelud rahumeelselt kulgenud, sest ka ivangorodlastele on tuleviku-Kreenholm töökohtade oaas.

Uued 20korruselised kõrghooned spaahotellide-korterelamutega on planeeritud saare lõunaossa, muinsuskaitse näeb ette, et ida ja lääne poolt ei tohi ajaloolist hoonestust varjata. Kõik see valmib kuklas tuksuva perspektiiviga, et vaid 140 kilomeetri kaugusel on miljonilinn Peterburi, kus kasvab huvi oma raha Eestisse investeerida.

Kreenholm töötab edasi. “See jääb tavaliselt uudis­tes tagaplaanile, et me kolisime Kreenholmi ajaloolisest osast küll tootmise välja, kuid meil on jätkuvalt tööstuspark, kus saab  50 rentnikult tööd tuhat inimest. Kreenholmi nime all toodetakse seal mööbli katteriiet. See asub endise viimistlus- ja õmblusvabriku alal, mis jääb sellest arendusest välja. Tekstiili, elektroonika ja metalli töötlemine, kingsepp, isegi mesinik,” loetleb Mikk.

Nõukogude aja tipphetkedel töötas Kreenholmis ligi 13 000 inimest, kellest omajagu tuli praegu piiri taha jäävast naaberlinnast. Töötajate arv hakkas aga tekstiilitööstuse Aasiasse kolimisega vähenema ning enne saarelt minema kolimist sai tehases tööd paar tuhat inimest.

Linna päästerõngas. “Narva on olnud seni mono­funktsionaalne – puhtalt tööstuslinn. Narva tulevik seisnebki selles, et talle tuleks funktsioone juurde – lisaks tööstusele ka turism ja muu majandustegevus. Väga suur osa tööstusest on praeguseks kokku kukkunud, seega sai selgeks, et vanal moel pole võimalik enam jätkata,” seletab Mikk.

Mitu korda jookseb Miku jutust läbi lause “Meie õnn ja õnnetus on see, et see arendus on nii suur.” Ta ütleb, et seda pole võimalik arendada viie või kümne aastaga. “Kui ütleme, et selleks võib minna isegi 25 aastat, vaadatakse, et see on ju hullumeelsus. Meie omanikel aga on suur kogemus selliste projektidega. Nad said kohe aru, et see pole mingi kümne aasta asi. Sellepärast on nad ka siinsesse arengusse rahuga suhtunud.”

 Mats Gabrielsson: tööstus ei lahenda tööpuudust

Kogu 30 hektaril laiuva Kreenholmi kinnis­varaarenduse omanik Mats Gabrielsson teab, et oma silmaga ta selle hiigelprojekti täielikku valmimist ei näe.Siiski on ta veendunud, et ajab õiget asja, sest tekstiilitööstusest poleks Narva tööpuudusele enam lahendajat.

Eelmisel nädalal külastas Kreenholmi alasid Rootsi välisminister Carl Bildt. Kuidas ta teadis sinna minna, kas see arendus on juba rootslastele teada? Ma arvan, et Carl Bildt sai selle kohta vihje Euroopa Liidu kaudu Brüsselist. Eesti iseseisvumise ajal 1990ndate alguses oli see ala väga suure tähtsusega, toona oli Euroopa mures selle piirkonna rahvusliku segunemise pärast ning hoiab sellel silma peal praeguseni. Selle taustal, mis toimub praegu Ukrainas, usun ma, et Euroopast anti ­Bildtile signaal, et ta peaks seda kohta vaatama minema, kui sinna läheb.

Te ostsite Kreenholmi tehase juba 1990ndate alguses. Millist võimalust Te Narvas nägite? Minu tekstiilitootmisettevõte Boras Wävferi ostis selle eesmärgiga viia tekstiilitootmine Rootsist ­Eestisse ning kasvatada siin koguseid ja areneda. Alguses olime me selles väga edukad, aga meie turg lihtsalt kadus ära. 15 aastat läks meil minu meelest aga väga hästi.

Mis pakkus Teile seejärel idee asendada tööstustootmine Varesesaarel hoopis meelelahutuskeskusega otse Vene piiril? Me otsisime erinevaid võimalusi, vaatasime, mida selle kohaga teha saab ja tasub. Lisaks meelelahutusele on seal ka palju kaubanduspinda ning pisut kergetööstust, praeguseni töötab üle tuhande inimese meie tehases, mis on saarelt välja viidud.

Kuidas Teil jagub motivatsiooni töötada projekti kallal, mille valmimisele kulub mitukümmend aastat, teadmata, kas Te ise ikka selle tulemust näete? Selle projekti pikkus on oma 30–40 aastat ja ma tean, et mina ise ei näe kindlasti selle valmimist, sest ma olen lihtsalt liiga vana. Ma küll väga tahaksin seda näha, aga samas tean, et tööstuses millegi saavutamiseks tulebki võtta pika perspektiiviga plaanid, ainult need viivad sihile. Praegu olen ma väga motiveeritud, ma töötan selle kallal nii kaua, kui vähegi saan.

Kui kalliks selle piirkonna taastamine hinnanguliselt läheb? Eks see oleneb natukene sellest ka, mida me seal täpsemalt teeme, aga see on kindlasti miljardites eurodes. Kas see tuleb üks, kaks, kolm või kümme miljardit, seda me praegu ei tea.Seni pole me pidanud suuri kulutusi tegema, lammutustööd on läinud maksma mõni miljonit eurot, sellepärast pole me veel ka teisi investoreid kaasanud, selleks on liiga vara veel.See projekt toob meile praegu ka raha sisse, sest oleme üürinud tööstuspargi pinda teistele ettevõtetele.

Millised ettevõtjad võiksid Kreenholmi alal tegutsemisest huvitatud olla? Seda on raske praegu hinnata, kindlasti tulevad sinna logistika­inimesed, see võiks olla atraktiivne koht hasartmängudeks, šoppamiseks ja muuks meelelahutuseks. Me teame, et selle vastu tunnevad suurt huvi nii E­uroopa kui ka Vene ettevõtted.

1990. aastatel oli Kreenholmil Narva linnavõimudega mitu kana kitkuda. Kuidas on Teie suhted linnaga nüüd, uue arenduse ajal? Meil olid jah mõned tülid Kreenholmi tehase ajal, aga Narva Gate’il on vähemalt minu teada linnavalitsusega väga head suhted.

Me tegime küsitluse ka Narva kohalike elanike seas, et uurida, mida nemad Kreenholmi uuest arendusest arvavad. Paljud olid meelelahutussaare suhtes skeptilised ja eelistaksid tehase taastamist. Mida Te nendele inimestele ütleksite? Ühiskond areneb, kui te oleksite küsinud sama küsimuse Rootsis 30 või 40 aastat tagasi, oleksite ka kuulnud arvamust, et suur tootmine on tööpõua leevendamise lahendus. Aga praeguses, 21. sajandi olukorras, vajatakse nii Rootsis kui  ka mujal Euroopas teenindavas sektoris palju rohkem töökäsi, sest tootmistöö teevad ära arvutite juhitud masinad. Inimesi on vaja aga meele­­­­­­­­ l­ahutustööstusse, mida me arendame.

Kui tihti Te ise Narvas käite? Praegu käin ühe või kaks korda aastas, rohkem pole vaja, asjad toimivad. Aga Eestis üldiselt käin umbes 20 korda aastas, sest kogu planeerimine ja asjaajamine käib ju ikkagi siin.

Mikk: Eesti riiki pole Narvas kohal

Narva Gate’i juhataja Jaanus Mikk ütleb, et kohati tundub talle, nagu Narva polekski Eesti, sest hoolimata korduvatest kutsetest pole ükski Eesti minister Kreenholmi arendust külastanud.

“Ükski Eesti Vabariigi minister pole siin käinud. Oleme kutsunud küll, aga mitte keegi pole tulnud alates 2007. aastast, mil meie siin toimetame,” räägib Mikk. “Carl Bildt näiteks helistas paari nädala eest enne Narva Põhjamaade välisministrite nõupidamisele tulekut ja tahtis väga meid külastada. Ta tuli koos Rootsi suursaadikuga ja oli siin toimuvast vaimustuses.”

Kreenholmi kolossaalprojekt pälvis Narvas alguses seinast seina tähelepanu. Otsest isiklikku viha Mikk ei tundnud, kuid umbusku jagus omajagu. “Me oleme üle elanud detailplaneeringuid nii Tallinnas kui ka Narvas, siin Narvas pole linna poolt ühtegi takistust olnud. Pigem ütlesid nad, et tehke ainult kiiremini. Nad tunnetasid, et see on linnale päästerõngas. Kahjuks pole aga riik üritanud mitte mingil moel siia panustada, väga harva on huvi tuntud. Kohati tundub, nagu see polekski Eestimaa osa. Samas on siin ju metsik ressurss, mis tuleks ära kasutada. Ma ei mõista, mis poliitikute peas toimub. Vaadates, mis Krimmis toimub – kas ka see ei pane neile mõistust pähe, et siia oleks rohkem Eesti riiki kohale vaja? Ka välismaalased saavad paremini aru, et siia oleks vaja panustada, et luua siia tugev tükk Eestimaad,” arutles Mikk.

Välismaalaste suurest huvist Narva vastu kõneleb see, et peaasjalikult käivad Kreenholmi arendamise ja pindade rentimise läbirääkimised välismaiste ettevõtjatega, kes tulevad Soomest ja Rootsist, kuid ka näiteks Venemaalt, Inglismaalt ja Itaaliast.

“Eestist tuleb ka selle vastu siin kindlasti huvi, kui siia tekib juba üks tõmbepunkt. Aga me oleme liiga suur objekt, et orienteeruda vaid Eesti turule. Narva linn üksi ei kanna välja seda projekti, Eesti üksi ka mitte. Siia on vaja suuremat seltskonda. Kogu arendus elab puhtalt erakapitalil. Rootslased panevad siia igal aastal raha juurde, sest seda on ju vaja üleval hoida. Ühtegi toetust pole me riigilt saanud, vaid Narva tööstuspark on pisut aidanud. Näiteks EASilt me ei saagi toetust küsida, sest meil pole ju võimalik näidata ühtegi kindlat tähtajalist projekti,” rääkis Mikk.

“Territoorium on praeguseks stand-by-seisundis, kui kusagil renoveerima-ehitama hakata, ei peaks enam ühtegi vana asja likvideerima hakkama, kohe saab asjaga pihta hakata. Esimeses järgus renoveerime Joala tänaval kunagise asedirektori maja, direktori maja ning villa, mis jäävad täitma elamute funktsiooni,” sõnas ta.

 

OÜ Narva Gate

Kreenholmi kinnisvara haldamiseks 2007. aastal loodud ettevõte, kel on ka mujal Eestis väiksemaid kinnisvaraprojekte.tTgevjuht Jaanus Mikk esindab Eestis rootslastest omanike huve, tegeledes 2–3 päeva nädalas Narvas Kreenholmi kinnisvaraga, lisaks töötab Narvas kohapeal 6 inimest.Narva Gate’i osanikud on Rootsi ärimehe Mats Gabriels­soni firma GIAB Eesti ja tema äripartneritele, Claessoni perekonna liikmetele kuuluv CA i Estland.Lisaks Gabrielssonile kuuluvad firma juhatusse veel rootslased Andreas Claesson, Johan Damne ja Kenneth­ Eriksson.

 

Mats Gabrielsson (63)

Tuntud Rootsi ettevõtja, IT-visionäär ja riski­kapitalist, kes on tegutsenud Eestis juba 1990ndate algusest.Omab Rootsis mitmeid tööstusettevõtteid, nt keskkonna- ja taastuvenergia tehnoloogiat arendav Opcon, turvafirma Rapid, Rootsi suurim hambaravikliinik City Dental, investeerimisfirmad Gabrielsson Invest AB (GIAB) ja Borås ­Invest AB.Gabrielssonile kuulunud Rootsi tekstiilitööstus Borås Wäfveri AB ostis 1995. aastal Kreenholmi, kuid pankrotistus 2010. aastal.Peale selle kuuluvad hobuseid armastavale Gabrielssonile Tallinna hipodroom, traavli­hobuste kasvandus Tooma tallis Jõgevamaal, AS Totalisaator ühes Jaan Manitski ja hollandlase John Bootsmaniga, mis korraldab kihl­vedusid ja hasartmänge.

 

Rootsi välisminister avaldab vaimustust

Carl Bildt, Twitteris, Rootsi välisministerVery impressed with plans to renovate fascinating historic Krenholm area in Narva. (Narva Kreenholmi ajaloolise piirkonna taastamise plaanid on muljetavaldavad, fantastiline!)

Senistest kümme korda suurem projekt

Peeter Tambu, Narva peaarhitektMa võrdleksin seda teiste sarnaste saneerimisprojektidega mujal Eestis, näiteks Rotermanni  või Zelluloosi tööstuskvartaliga või Ülemiste Cityga. Kreenholmi puhul on aga tegemist kümme korda mastaapsema projektiga. Ka nende Tallinna kvartalite ülesehitamiseks on kulunud kümme ja rohkem aastat ning need pole ikka lõplikult valmis.Kuna see siin asub Tallinnast kaugel, on ka valmimisaeg pikem, siis ma julgen arvata, et 30–40 aastat kulub selleks kindlasti. Selle aja jooksul võivad loomulikult muutuda plaanid, tulla uued ideed. Praegu kehtestatud detailplaneeringu järgi on sinna kavandatud ühed funktsioonid, väga võimalik, et 40 aasta pärast, kui jõutakse viimaste objektide taastamiseni, on aktuaalsed hoopis muud funktsioonid. Kui omaniku huvi jätkub, siis ta saab ka valmis. Ma loodan, et see hakkab välja nägema Rotermanni kvartali moodi, oma mastaabilt aga ilmselt rohkem Ülemiste City moodi. Ka Kreenholmi alale hakkavad tekkima uued tänavad, mida pole linnaplaanis kunagi olnud. 

Atraktiivne kava, kui rahastamine toimib

Eduard East, Narva linnapea, KeskerakondViimase sajandi jooksul oli Kreenholmil Narva jaoks pigem tööstuslik tähendus, nüüd püüame muuta seda Narva uueks väravaks. Narva on Varesesaare projekti suhtes väga lootusrikas. See, mille Narva Gate sinna kavandanud on, oleks linnale väga atraktiivne resultaat. Ma arvan, et tegemist on küllaltki kestva projektiga, küsimus on aga pragmaatilises küljes ehk finantseerimises. Kui partnereid juurde tuleb, saab projektile rohkem hoogu anda. Ma usun, et ükski kroon ei saa kunagi nii hiilgavalt valmis, et sinna ei saaks midagi lisada.

Peaksime kõik Narvale pöialt hoidma

Viljar Arakas, kinnisvarafondi Eften Capital juhtMa olen kuulnud, et Vene poolt on tõsine nõudlus siia kortereid osta, eriti Narva-Jõesuusse ja lähiümbrusse. Eks see arendus ikka sellel nõudlusel põhineb. Aga mida täpsemalt otsib klient, kes endale sinna korteri osta suudab, miks ta peaks ostma selle Narva, mitte Narva-Jõesuusse? Vastused nendele küsimustele panevadki paika selle, kas see projekt on realistlik või mitte.Tegelikult on aus öelda, et meie Tallinnas ju Narva olusid ei tunne. Piirilinna elu, eriti veel sellise piirilinna, mis ei ole Valga-Valka, vaid on Euroopa Liidu ja Venemaa piir, käib kindlasti hoopis teises rütmis ja teiste loogikate alusel kui näiteks Tallinnas.Kui selline maatükk nagu Kreenholm on käes, on võimalik teha sinna väga tore mikro­keskkond. Sellist massiivi ei saagi ühekorraga valmis teha, see tulebki etapiviisiliselt. Me kõik peaksime hoidma pöialt Narva arengule.

 

Eeskuju võetakse Soomest

Narva Gate peab Kreenholmi ala taastamisel heaks eeskujuks endist tööstusmaterjalide tehast Ida-Soomes Lappeenrantas.Lappeenrantas avati 1998. aastal Kaukase tööstuslinnakus 1900. aastal valminud vabrikus tehasemuuseum, ajaloolise hoone ümber kerkis moodne tööstuslinnak.

 

 

Kreenholmi  ajalugu

1856. aastal ostab saksa tööstur Ludwig Knoop koos Moskva ja Peterburi partneritega Krähneholmi (rootsi k) ehk Varesesaare, aasta hiljem avatakse tehas.1911. aastal palkab Kreenholm 10 000 inimest.1955. aastal käivitub tehas uuesti.1995. aastal ostab Rootsi tekstiilitööstus Borås Wävferi Krenholmi. Tehnoloogia arengu ja tekstiilitööstuse Aasiasse kolimisega hakkab tööjõud vähenema.2008. aastal lõpetatakse tootmine Kreenholmi tehastes, alustatakse kinnisvaraprojekti arendamist ning nõukogudeaegsete vanade ehitiste lammutamist.