Kross: Eesti ei tohi olla NATO nõrgim lüli

Artikkel

- Uudised
- Kadri Põlendik
- 14. mai 2014 kell 12:13
Kuula
Tähelepanu! Artikkel on enam kui 5 aastat vana ning kuulub väljaande digitaalsesse arhiivi. Väljaanne ei uuenda ega kaasajasta arhiveeritud sisu, mistõttu võib olla vajalik kaasaegsete allikatega tutvumine.
Kross: Eesti ei tohi olla NATO nõrgim lüli
Varem või hiljem proovib Venemaa õnne NATO kallal, mistõttu on Eesti ülesanne olla mitte kõige nõrgem lüli NATOs, ütles Eerik-Niiles Kross transiidikonverentsil.
Täna toimuva transiidikonverentsi teises paneeldiskussioonis "Strateegia ja taktika" võttis sõna julgeolekuekspert ja IRLi poliitik Eerik-Niiles Kross, kes leidis, et rahu tagamiseks peaks Eesti valmistuma sõjaks.
Järgneb Eerik-Niiles Krossi sõnavõtt:
Ma mäletan, et aastal 2000, kui Putin oli just võtnud üle presidendi kohused, sest teda ju ei valitud, siis tollane president Lennart Meri kutsus kokku Eesti julgeoleku juhtide nõupidamise, et mida see muudatus tähendab ja milline on meie tuleviku prognoos. Valmistasime selle põhjalikult ette ja analüüsisime ka siis neid dokumente, mis olid hakanud Venemaa uuest valitsusest välja tulema.
Üks neist oli uus julgeoleku kontseptsioon, mille Putin allkirjastas kohe võimule tulles. See oli ilmselgelt tema meeskonna visioon, kuhu Venemaa nende arvates peaks arenema. Kui tänast maailma vaatame, siis suure osa neist eesmärkidest, mis selles dokumendis olid kirjas, on Putin tänaseks saavutatud.
Sellel 2000. aasta koosolekul pidasin pika ettekande ja ütlesin, et peame arvestama, et vähemalt kümme aastat on see seltskond Venemaal võimul. Nüüd 15. aasta tiksub ja ma ütleksin, et nad on kümme aastat kindlasti veel.
Olukord on aga paljuski muutunud. Põhilised eesmärgid olid toona lõpetada unipolaarne maailmakorraldus, mis Moskva arvates on see, kus Ameerika on ainuke suurvõim. Putini ja teiste Venemaa juhtide tees on kogu aeg olnud, et maailmas peab olema multipolaarne süsteem, kus on mitu jõukeskust ja Venemaa peab olema üks nendest.
Teiseks, maailm peab arvestama Venemaa nn loomulikke huvisid ehk mõjusfääre ja need on endine Nõukogude Liit, Ida-Euroopa, mängu on tulnud ka Vene impeeriumi territoorium, Lähis-Ida ja ka Kagu-Aasia. Tänaseks on selge, et läänemaailm aktsepteerib de facto Venemaa erihuve ja õigust jõudu kasutada lausa lähivälismaal. Kahjuks on see nii. Võib-olla on see ka tänases jõudude taskaalus paratamatus.
Eesti peab arvestama, et meie üksi ei saa olla need, kes sõdivad. Kui Lääs ei sõdi, siis meie ka ei sõdi. Eesti on praegu minu arvates väga keerulises julgeolekupoliitilises olukorras, kus meie strateegiline huvi ja taktikaline huvi on omavahel vastuolus. Meie lühiajaline huvi on see, et peaksime kaasa aitama sellele, et Venemaa peatataks, ohjeldataks, et agressiivne poliitika peatuks Ukrainas.
Selleks peame sellest rääkima, sõna võtma, häälekalt toetama sanktsioone. Samas on selge, et sellega kahjustame oma bilateraalseid suhteid Venemaaga. Putin on pika vihaga, nagu teame. Meie pikaajaline huvi on riigina ja majandusena püsima jääda ja leida mingisugune kooseksisteerimise vorm Venemaa kõrval, mitte Venemaa sees. Kuidas seda tasakaalu saavutada, on üsna keeruline ülesanne.
Tiit Vähi, kes enne pikalt rääkis … Mäletan, kui töötasin koos temaga kui ta oli peaminister, juba siis ta ei saanud paljudest asjadest aru ja tundub, et vahepeal ei ole asjad muutunud.
Mis on päris selge, et kui me tahame valmistuda rahuks, siis peame tegelikult valmistuma sõjaks. Kui Vähi retsept on see, et valmistume rahuks, siis tuleb igal juhul sõda. See sõjahüsteeria vastane hüsteeria, mida viimasel ajal on kuulda, on iseenesest minu meelest nonsenss, arvestades, mis praegu maailmas toimub. Sõda juba käib. Meil ei ole mõtet teeselda, et seda ei ole.
Kuigi meil on ilmselt ootamatult majanduslikult keerulised ajad ja kõik räägivad julgeolekuohust, siis minu meelest Eesti olukord ei ole ohtlikum täna kui oli aasta tagasi või viis aastat tagasi. See ohufoon, ohupotentsiaal on olnud olemas sellest saadik, kui Putin tuli võimule.
Eesti julgeolekul on mõnes mõttes tsükliline areng. Me oleme teinud ühe julgeolekuhüppe iga kümne aasta tagant. 1994 lahkusid Eestist Vene väed, mis pani aluse Läände integreerumisele. Kui Vene baasid oleksid siia jäänud, oleksime läinud Moldova, Armeenia arenguteed. See andis võimaluse hakata tegelikult julgeoleku mõttes Läände integreeruma ja kümme aastat hiljem, 2004, me saime NATOsse, mis on mõnes mõttes julgeolekupoliitiline ime.
Seal oli vähemasti kolm olulist momenti, mis langesid ajas kokku ja tegid selle võimalikuks.
1. Eesti ise oli suutnud üles ehitada enam-vähem toimiva demokraatia, olime Lääne suunas näidanud, et oleme võimelised riigina toimima, erinevalt Ukrainast, kes ei ole seda suutnud 20 aastat.
2. Venemaa oli suhteliselt nõrk. Putinil olid plaanid olemas, aga mitte teostust.
3. USA president tajus – viimane president, kes seda tajus –, et on mingi auvõlg Ida-Euroopa ees Teise maailmasõja järgse olukorra tõttu ja tema isiklikult lükkas NATOs läbi selle laienemise.
Need kolm asja ja meie turvalisus kasvas väga oluliselt. Kui tollal oleks USA president olnud Obama, siis ei oleks seda juhtunud. Kui Putin oleks saanud viis aastat varem presidendiks, poleks seda juhtunud ja veel palju olekseid, aga see juhtus.
Täna, vaatamata sellele, et oleme kõik väga murelikud, on võimalus teha järgmine hüpe Eesti kaitsmise suunas. Ma olen nõus Tiiduga (Vähi - toim) selles mõttes, et jah, keegi ei kavatse Eestit rünnata homme, aga olen nõus Antsuga (Laaneots - toim), et see sõjaline oht on olemas. Selle valiku, kas me oleme neutraalsed või oleme sõjalises liidus, tegime ära 2004. Meil ei ole mõtet proovida mängida mängu, et Eesti on neutraalne ja me oleme põõsas ja las teised suured sõdivad.
Me oleme sõjalises liidus ja see tähendab, et kuivõrd Venemaa eesmärk on maailmakorralduse muutmine, on üks eesmärke tõestada, et NATOt ei ole vaja. See on aegunud, tuleb teha uus julgeolekukorraldus Atlandi ookeanist Vaikse ookeanini, kus Venemaal on sõnaõigus. Nii kaua kuni NATO ennast laiali ei saada, siis järelikult tuleb proovida tõestada, et NATOt ei ole vaja.
Loogika ütleb, et kui Venemaa praegune arengusuund jätkub, proovivad nad varem või hiljem õnne NATO kallal, proovivad näidata, et artikkel 5 ei tööta ja proovitakse kindlasti kõige nõrgema lüli juures. Seetõttu on Eesti ülesanne olla mitte kõige nõrgem lüli NATOs. See on meie enda kõige kitsam rahvuslik huvi.
Seetõttu peame, nii kurb kui see ka ei oleks, oma iseseisva kaitsevõime viima nii üles kui võimalik. Selleks on meil vaja kasutada kõiki võimalusi. Praegu on see võimalus olemas. Praegu mõistab ka NATO, et võib tõesti juhtuda, et ühel päeval nad peavad hakkama sõjaliselt kaitsma Balti riike. Palju odavam on relvastada meid rahu ajal, kui hakata meie eest sõdima.
Selle võimaluste akna me peame ära kasutama ja meie eesmärk ei ole sõda kellegi vastu, vaid saavutada olukord, kus nii Vene kui Lääne-Euroopa teavad, et Eesti, veel parem kui Baltikum, on see koht, kuhu ei ole mõtet oma nina toppida, seal igal juhu tuleb sõda. See valulävi tuleb viia nii üles kui võimalik ja seda tuleb teha rahulikult moel. Öeldakse, et sõja võidab see, kes jääb rahulikumaks.
Soome on poliitiliselt ja majanduslikult saanud kogu aeg Venemaaga väga hästi läbi. Aga mis on selle suhte alus? Kui meie puhul on alus, et lasime end okupeerida ja Venemaa suurejooneliselt andis uuesti vabaduse, siis Soome ja Venemaa suhe on, et Soome kaitses ennast ja Putin respekteerib seda. Seal on täiesti erinev suhtumine. Putin on pannud pärja Mannerheimi monumendi juurde. See käib kahjuks tänapäeval rahvusvaheliste suhete juurde, et jõudu austatakse.
Selle tõttu peab Eesti olema rahulik, aga ka enesekindel. Me peame seda näitama, sest öelda, et anname enne alla kui midagi juhtub, siis see ongi hukule määramine.
Samal ajal on Soome terve Teise ilmasõja järgse aja ennast kogu aeg relvastanud. Soome sõjaaja koosseis on 27 brigaadi, 370 000 meest. Neil on ladudes 72 000 tankitõrje raketti, iga Vene tanki kohta kaks ja pool. Soome on küll väga tore ja sõbralik riik, aga nagu ütles Al Capone, et iga argument kõlab veenvamalt, kui sul on püstol taskus. Eesti peab sedasama teed minema. Me tegelikult oleme need valikud juba teinud.
Ma arvan, et täna on meil julgeolekupoliitiliselt teha üks hüpe ja kuigi see kõlab vastuolulise jutuna, siis ma väidan, et mida tugevam on Eesti riigi kaitse, mida selgem on see, et meil on oma kaitsmisega tõsi taga, seda lihtsam on Venemaaga asju ajada, ka transiidis.
Täna toimub Muuga sadamas transiidikonverents „Transestonia 2014: Kriisikoosolek“, kus poliitikud, majandusteadlased, analüütikud ja eksperdid arutlevad neljas diskussioonipaneelis ettevõtjatega tegevusplaanide ja võimalike tulevikustsenaariumite üle.
Minu Äripäeva kasutamiseks logi sisse või loo konto.
Hetkel kuum