Põllumajandus. Küülik lemmiklooma staatuses

“See on ka põhjus, miks ei ole selle kitsa, kuid põneva alaga tegelevail inimestel võimalusi PRIA toetusteks,” märkis Harjumaal küülikute kasvatamise ning tõuaretusega hobikorras tegelev ning tänavu suvest ka loomakasvataja haridusega Karin Remmelgas. Võrreldes toetusesaajatega on küülikud ja nende kasvatajad mõnevõrra kurvas seisus – meenub fraas multifilmist “Ei lind ega loom”.

Liha müük keeruline. Küülikukasvatuse laienemist Eestis takistab kasvatajate õhuke rahakott. Ka on liha müük rangete euronõuete tõttu keerukas, kuna enamik kasvatajaid ei suuda endale soetada euronõuetele vastavat tapamaja, mistõttu loomade tapmine on lubatud vaid n-ö enda pere vajadusteks, kuid liha müüa ei tohi. Väiksemad kasvatajad müüvad seetõttu vaid nahku, mille müüki keegi ei keela.

FIE ning Eesti Karusloomakasvatajate Aretusühingu (EKAÜ) juhatuse liige ning Foxy Rabbits farmi omanik Diana Mägi on küülikuid kasvatanud alates 2001. aastast. “Loomakasvatusega on meie peres tegeletud juba põlvest põlve. Küülikuteni jõudsin tänu emale, kes tõi nad meile rebastele lisaks, et vaadata, kuidas nendega läheb. Nad hakkasid mulle üha enam meeldima ning tasapisi hakkasin valdkonda süvitsi uurima,” rääkis ­Mägi, kes on alates 2005. aastast tegutsenud aktiivselt ka küülikukohtunikuna EKAÜs.

Nii tema kui ka EKAÜ esimehe Liia Taaleri sõnul on täpset küülikukasvatajate arvu Eestis võimatu öelda, sest nii PRIA-l kui ka statistikaametil usaldusväärsed andmed puuduvad. Sellekohane register puudub samuti ja andmeid ei koguta.

Suuremaid kasvatajaid paarsada. “Tõsi, aeg-ajalt küsitakse põllumajandusloenduse käigus küll emaküülikute arvu, kui sedagi. Statistikaameti kodulehel olevate andmete täpsuses on küll põhjust kahelda, sest erinevus erinevate loendamiste tulemustes on üpris suur,” märkis Taaler ja lisas, et selliseid kasvatajaid on tuhandeid, kes peavad paari küülikut ainult oma tarbeks. “Usun, et suuremaid kasvatajaid, kes sellega endale palgalisa või siis peamist sissetulekut teenivad, on hinnanguliselt 100–200 ringis.”

Taaleri sõnul Eestis küülikukasvatust praegu keegi rahaliselt ega strateegiliselt ei suuna, see liigub pigem omavoolu. “On küll katusorganisatsioon EKAÜ, kuhu on koondunud erinevatest loomaliikidest nahaloomade kasvatajad, sealhulgas lihaküülikute kasvatajad. ­Ainult küülikukasvatajaid ühendavad ühendused on olnud lühiajalised ja nende tegevus on ajapikku soikunud,” nentis Taaler. “Seda peamiselt eestvedajate entusiasmi lõppemise ja olematute vahendite tõttu,” lisas ta.

Paelus kirev värvigamma. Remmelgas sai küülikutega lähemalt tuttavaks kolm aastat tagasi, mil avastas enda jaoks kireva värvigammaga rex-tõugu liha-nahaküülikud. “Esimene paar rex-küülikuid jõudis minu majapidamisse toona pool­juhuslikult. Praegu on mul põhikarjas 12 emas- ja viis isaslooma ning 161 poega ja noorlooma, kokku pea paarsada,” rääkis Remmelgas. “Sellele järgnes omal moel fataalne viga – vaatasin internetis rexide erinevaid värvusi. Neid oli nii palju ja nii ilusaid,” meenutas ta. Sealtpeale ei saanud ta enda sõnul teisiti, kui lihtsalt pidi neid juurde hankima, üha enam ja enam.

Remmelgas kirjeldab rex-küülikuid kui iseloomuga ning temperamentseid loomi, erinevalt lihatõugudest. Huvi nende vastu kasvas temas ajapikku sedavõrd, et ta soovis neist enamat teada saada ning asus aastaks ajaks õppima küülikukasvatust Järvamaa Kutsehariduskeskuses. “Lõpetasin just äsja, sel suvel,” lisas Remmelgas naeratades, öeldes, et tema farm on siiski hobifarm, mida ta peab töö ja muude tegemiste kõrvalt ning see talle veel leiba lauale ei too. “Pigem pean ikka peale maksma, mingil määral kompenseerib kulutusi nahkade müügist saadav tulu,” selgitas ta.

Laienemist takistab rahapuudus

Küülikuid kasvatava ja aretava Karin Remmelga sõnul kulub ligikaudu 2000pealise farmi sisseseadmiseks päris arvestatav summa. Et nahaküülikute kasvuaeg on suhteliselt pikk ning kulud kogu selle aja jooksul toidule ja jõusöödale samuti suured, hakkab Remmelga sõnul midagi “tagasi tiksuma” alles aasta pärast.

Nahad tuleb esialgu külmutada ja siis saata Leetu parkimisse, seda taas oma raha eest. Alles pärast seda saab näidised viia köösneritele ja Lindante nahakombinaati. Kui neil tekib huviline, ostavad nad teatud koguse ära.

Seni on farmeri raha nahkade all kinni, selgitas Remmelgas. “Suuremaks saab kasvada vaid juhul, kui võidan lotoga suurema summa või kui juhtub see ime, et küülik Eestis põllumajandusloomaks kuulutatakse ja vastavalt sellele ka toetusi makstakse. Praegu on ta lemmiklooma staatuses,” ütles Remmelgas kerge muigega.

Ka Remmelgas on seisukohal, et küülikukasvatust kui valdkonda meil praegu keegi ei suuna. “Katuseorganisatsiooni  EKAÜ näol on formaalselt olemas, aga vähemalt küülikute osa  on seal varjusurmas. Vanad tegijad on väsinud, uusi pole peale tulnud,” sõnas ta.

Liha müük piiravate euronõuete tõttu keerukas. Väiksematel küülikukasvatajatel on sisuliselt võimatu müüa küülikuliha lihatööstustele, kuna enamik kasvatajaid ei suuda endale soetada euronõuetele vastavat tapamaja. Seetõttu on neil loomade tapmine lubatud vaid n-ö enda pere vajadusteks, kuid müüa sellisel moel tapetud loomade liha ei tohi, seda saavad teha vaid nõuetele vastava tapamaja omanikud. Samuti peab tapmise juures viibima veterinaararst. “Oma lähipiirkonna inimestele võib müüa küll, kuid selleks peab inimene ise sinu õuele tulema ja selleks soovi avaldama. Ise pakkuda aga ei tohi,” selgitas Remmelgas.

“Nahku müüa aga ei keela keegi, ja seda enamik väiksemaid kasvatajaid ka teeb,” märkis ta.

Perspektiiv on tegelikult olemas. Remmelgas usub, et küülikukasvatusel oleks Eestis kindlasti perspektiivi. “Kui uskuda Rimi müügistatistikat, on perspektiiv väga hea. Eriti juhul, kui jõusööda hinna allapoole saaks. Hispaanias ja Prantsusmaal kasvatatakse küülikut palju,” ütles ta.

Küülikuliha potentsiaalne tarbija on meil pigem jõukam elanikkond Põhja-Eesti ning Tallinna ümbruses. “Kaheteistkümneeurost lihakilo iga päev naljalt ei osta. Jõuluks ja aastavahetuseks seda endale siiski raatsitakse lubada. Lihatootjad ootaksid tõenäoliselt suuremat tootmismahtu, kui hobifarmeritel pakkuda on. Eestis puudub aga tapamaja, mis küülikutega tegeleks,” ütles Remmelgas.

Ekspordiks küülikuid ega nende liha meil Remmelga sõnul ei kasvatata. “Leedu ja Poola tunduvalt odavam küülikuliha ei lase sellel lihtsalt sündida. Elusloomi ikka väikest viisi müüakse aretusse, aga me ei käi välisnäitustel oma loomadega, liiga kulukas on seda oma raha eest teha. Samas kui välisnäitusel ei käi, pole midagi väga müüa ka,” sõnas ta.

Kui suurem osa talitusega seonduvast on automatiseeritud – suured sõimed, soojustusega nippeljootjad, automaatsöötjad –, piisab Remmelga sõnul loomade hooldamisest üks-kaks korda nädalas. “Vähemalt olen nii kuulnud. Ise söödan-joodan ja puhastan oma 200 looma iga päev umbes kaks tundi,” ütles Remmelgas, kes töötab põhikohaga rõivaäris.

 

Maailmas arvukalt küülikutõuge

Maailmas on küülikutõuge pea 300 ringis. Ainuüksi Euroopa küülikukasvatuse standardis on 82 erinevat tõugu, mida näitusel hinnatakse. Inglise tõustandardis on 81 tõugu, Ameerika omas 47, põhjamaade standardis 70. Kõikide standardite tõud osaliselt kattuvad, ometi on igas mõni tõug, mida teistes pole.Tänapäeval on aretatud palju erinevaid küülikutõuge, mis on ka erinevate karvastruktuuridega. Üks haruldasemaid tõuge on astrex, kes on rex-küülik, aga karvastruktuurilt meenutab karakull-lammast. Lisaks on aretatud erinevaid tõuge Aaf­ri­kas, Haitil, Austraalias jt soojades riikides, et sealse kliimaga toime tulla.Eestis kasvatatakse Euroopa standardi järgi veidi üle 40 küülikutõu, lisaks mõni Põhjamaade standardi tõug. Levinumad on lihaküülikud ja nende ristandid, populaarsed on prantsuse päss, kaliforniad, angoorad, hõbeküülikud, flandriad ning rexid.

 

Põhjamaad on väiketegijad

küülikuliha aastatoodang tonnides100 000 ja enam: Hiina, SRÜ, Prantsusmaa, Itaalia, Hispaania20 000–99 000: Belgia, Saksamaa, Ungari, Poola, Portugal, USA5000–19 000: Taani, Kreeka, Holland, Rumeenia1000–4900: Kanada, Skandinaavia maad, Baltimaad

 

Kuna Baltimaades küülikuid ei kasvatata, müüme Poolast ja Ungarist pärit liha

David Pärnamets, Maag Grupp ASi Rannamõisa kaubamärgi juhtRannamõisa kaubamärgi all turustame me Poola ja Ungari küülikuliha, mis pärineb väikefarmidest. Baltimaades kahjuks küülikuid ei kasvatata, millega seoses oleme sunnitud ostma liha väljastpoolt Baltikumi. Samas kvaliteet on nii Ungari kui ka Poola lihal väga hea ja stabiilne. Kui poleks stabiilset kvaliteeti ja tarnekindlust (aastaringselt), siis tõenäoliselt kohalikud kaubandusketid meiega koostööd ei teeks. Jaekaubandus eeldab tarnet 365 päeva aastas ja üksikud tarned kedagi ei huvita.Eesti turul oleme küüliku­liha turustanud viimased kolm aastat, kuid väga märkimisväärset kasvu kahjuks ei ole, sest ostjaskond on väga piiratud. Oleme palju panustanud küülikuliha propageerimisse, avaldanud teaduslikke artikleid, pannud küülikuliha retsepte kodulehele jne. Loodan väga, et lähiaastatel hakkavad inimesed rohkem otsima uusi maitseid ja katsetama uusi lihaliike. Küüliku­liha on populaarsust kogumas, kuid ära ei saa unustada, et liha on keskmiselt topelt kallim kui linnu- ja sealiha.Talupidajale, kes plaanib investeerida küülikuliha tootmisse, soovitan eelnevalt väga hästi läbi mõelda ja teha arvutused, välistamaks ebaedu ja investeeringute korstnasse kirjutamist.

 

Kuidas kujuneb küülikuliha omahind

Rex-küüliku 7,5kuuseks kasvatamise kuludAeg keskmiselt 230 päeva

Sööt ja vesiRatsioon 160 g ööpäevas, sellest pool vili ja pool jõusööt. Kokku kulub ligi 18,4 kg vilja ja teist sama palju jõusööta.Esimesel 4 elukuul vajab täissööta 9,6 kg, viimasel 3,5 kuul 8,8 kg.Kuiva heina sööb ööpäevas 100 g, kogu kasvuperioodil kokku 23 kg. 10kilone väikepakk heina koos transpordiga maksab 0,92 eurot.Veetarve päevas 5 kg kehamassiga loomal ~250 ml, vett kulub kokku 57,5 l, hinnaga 1 sent.

Kokku sööda- ja veekulu, €vili 3,31jõusööt 8,45hein 2,12vesi 0,01kokku 13,89

Vaktsineerimine2 korda – 4nädalaselt ja 10nädalaselt. Ühe vaktsineerimise kulu 0,95 eurot.

Otsene kulu kokku 14,84 eurotKuna küülikupojad esimestel elukuudel päris sellist kogust ei söö, mahub kalkuleeritud omahinna sisse ka põhikarja loomade kulu.