“Klaas on salapärane oma läbipaistvuse ja opaaksusega, vastuoluline oma teravuse ja pehmusega, ligitõmbav ja pisut hirmutav,” selgitas klaasikunstnik Kristi Ringkjob, kuidas tee teda klaasimaailma juurde viis. Samuti võlus klaasi materjal oma erilisusega Anne-Liis Lehte. Nii nad mõlemad Tallinna Kunstiakadeemiasse ühele kursusele seda kunsti kümne aasta eest õppima sattusidki.

Et tehaste või stuudiote nimekirja, mis noori klaasikunstnikke avasüli ootaks, tollel ajal polnud ja pole väga praegugi, siis oli kohe alguses selge, et töökoht tuleb ise luua. “Meil Anne-Liisiga klappis – oleme ühtviisi töökad, vastutustundlikud ning ühesuguse stiili ja maitsega. Palgatööd olen varem teinud, see ei rahuldanud ega pakkunud piiavalt väljakutseid,” rääkis Kristi, kuidas tööalaselt leivad ühte kappi pandi ja 2007. aastal firma Annkris-Glass loodi.

Nagu iga algus, oli ka ettevõtlusega alustamine Anne-Liisi sõnul raske – kõik tuli enda jaoks leiutada. Oma tooted välja töötada, kliendibaas luua, tagasihoidlike eestlasena enda tööde müümist ja turundamist õppida ning loomulikult ka pidevalt nii klaasikunstnike kui ka ettevõtjatena kogemusi omandada. “Selle kõik on teinud aga tasa tohutu optimism ja enda asjasse uskumine. Toredaid ja rõõmsaid hetki on olnud ka palju,” lisas Kristi.

Heameelt on valmistanud näiteks erinevate keerukamate tööde valmistamine – seinakaunistuste nimega “Kristallrahu” tegemine, GlaxoSmithKline Eesti kontorisse klaasskulptuuri valmistamine või vesiroosi meenutava lambi “Võrgutaja” loomine. “See lamp oli meil muide üleval ühel näitusel, kus see ühe inimese ära võrgutas, kelle koju see lõpuks läks,” täpsustas Anne-Liis rõõmsal häälel. Põnevust on pakkunud aga ka ehete, mansetinööpide, auhindade, meenete, visiitkaardihoidjate, vaagnate, taldrikute, valgustite, kellade ja vaaside valmistamine.

“Otseselt ei tõstaks ühte (tööd – toim) teistest esile, kõik on omamoodi armsad. Paljusid asju tehes ei teki rutiini. Võib-olla sisekujunduselemente ja valgusteid teeks tulevikus rohkem. Aga oma võlu on ka õnnestunud seeriatoodetes ja loomulikult ei saa alahinnata kunstiprojekte näituste tarvis,” sõnas Kristi.

Ettevõtte naispere eesmärk on osaleda igapäevase töö kõrvalt vähemalt kord aastas ühel näitusel, et kunstnikuna värskust säilitada ja nendeks valmistudes uute toodete ning projektide ideid leida. Käidud on oma loominguga Peterburis, Helsingis, samuti Eesti näitustel. 17.–21. septembrini saab Annkris-Glassi illusioone loovaid töid näha aga näiteks Londonis toimuval disainimessil “100% Design”, kus ollakse väljas Eesti Disainimaja pop-up poes.

Sõna illusioon sobib muide kenasti Annkris-Glassi töid iseloomustama. Kaunistavad ju ka ettevõtte kodulehte märksõnad: “Klaas – illusioonide kunst”. Tähendab see Anne-Liisi jaoks seda, et klaasiga on võimalik mängida ja selle omadustest tulenevalt müstikat luua – mis tundub päris, et pruugi seda mitte olla või vastupidi. “Igaühe jaoks võib klaasist ese olla oma sõnumiga, omamoodi arusaadav. Klaas kui materjal oma optilisusega suudab heas mõttes “petta” ja illusioone luua,” lisas Kristi.

Üheks heaks välismaiseks klaasivõluriks ja illusioonide loojaks, kes ka Ann­kris-Glassi klaasikunstnikke võlunud, on Dale Chihuly – põnevate puhutud tööde ja installatsioonide autor. “Tema tööd on inspireerivad lisaks klaasikunstnikele ka kõigi teiste valdkondade kunstnike jaoks. Teades, kuidas klaasimaterjal käitub, on tema looming imetlusväärne,” mainis Anne-Liis.

Ise otsitakse Kristi ja Anne-Liisi sõnul ideid ja ainest oma tööde jaoks peamiselt elust enesest, samuti loodusest, inimestelt, reisidelt ja igapäevasest tööst. “Kui katsetad midagi, mis läheb lõpuks nässu, siis sünnib sellest tavaliselt ka mingi uus mõte, kuidas järgmine kord asja paremini teha,” tunnistas Anne-Liis, et eksimusi ei kardeta, vaid nähakse hoopis võimalustena.

Ka ei peljata unistada. Näiteks soovib Anne-Liis teha kunagi oma isikunäituse. Ka pakub talle põnevust restoraninõude ja valgustite tegemine ning ehk kunagi ka suuremate skulptuuride valmistamine. Kristi, kes on hetkel aktiivsest tööst kõrval, sest tema peamine fookus läheb praegu uue ilmakodaniku kasvatamisele, oma unistustest ja plaanidest kõva häälega veel rääkida ei taha, ent kindlasti võiksid lähiaastad tuua tema sõnul tööalast arengut. Praegu on tema asemel ettevõttes igapäevaselt toimetamas klaasikunstnik Kristiina Oppi.

Kui iga ameti ja töö eesmärk siin maakeral on teatud mõttes midagi paremaks muutmine, siis enda ettevõtluse ja tööga on naiste sõnul loodud juurde ilu ja esteetilist naudingut. Loodetavasti on nende klaasist tööd Anne-Liisi sõnul pannud natukenegi mõtlema ka sellele, kui haprad on asjad meie ümber. Klaas materjalina suunab lihtsalt oma tähelepanu sellistele märksõnadele, nagu haprus, õrnus, kergus ja läbipaistvus.

“Klaasikunstnikuna meeldib mulle alati vaadata, mis juhtub siis, kui mõnel üritusel näiteks pokaal kildudeks kukub. Põnev on jälgida, kuidas inimesed eemalduvad sellest kiiresti, sest see on ohtlik. Keegi ei julge seda korjata ega puutuda. Klaas on teatud mõttes ka natukene märgilise tähendusega inimeste jaoks,” lisas ta.