Kõige selle taga oli investeerijate soov paigutada raha kuhugi, kus oleks turvaline. Tavaliselt mängib seda rolli riigivõlg. Investoritele meeldib riigivõlga investeerimine just seetõttu, et karta pole pankrotti ning intressid, mille investorid seesuguse investeeringu pealt teenivad, on stabiilsed ning ennustatavad.
90ndate alguses hakkas USA Clintoni juhtimisel jääma eelarve ülejääki ning seega vähenes ka riigivõlg.
Vahemikus 1998 ja 2001 teenis Clintoni administratsioon rohkem kui kulutas ning aastal 2000 ulatus riigieelarve ülejääk 236 miljardi dollarini. Eelarve ülejääk tähendab, et riik ei pidanud suurendama oma võlga, et maksta oma arveid. Selle asemel hakati hoopis võlga tasuma, mis tähendab, et varem nii kindlana tundunud riigivõlga investeerimine hakkas mõranema.
Ühtlasi langes USAS toimunud olukord kokku Aasia majanduskriisiga: raha hakkas arenevate riikide asemel USAsse voolama, kuna investorid tahtsid paigutada oma vara turvalisena tunduvasse kohta. See on aga risti vastupidine sellele, mida räägivad majandusteooria raamatud – raha peaks voolama rikastest riikidest vaesematesse, kust investeeringutelt saadav kasu on suurem.
Nii-öelda arenev maailm soovitas Clintonil pigem riigivõlga suurendada, ent too polnud sellest huvitatud.
Suure kapitali sissevool ning riskivaru vähenemine tähendab, et erasektorist hakati otsima alternatiivseid võimalusi, kuhu raha paigutada. Seesugune turunõue eeldas tugevat laenuandjate initsiatiivi tagada vastavad tingimused, et tõusta reitinguagentuuride tippu.
Elamute hinnad kerkisid aastail 2000-2006 40-70%. Hindade kerkimisega tekkis suur majandusrisk. Varasemalt poldud aga USA kinnisvaraturu võimaliku ülekuumenemisega arvestatud.
Nimetatud õppetund on eriti asjakohane just praegu, mil Saksamaa riigieelarve on ülejäägis, võrdudes 0,4%ga SKP-st eelmisel aastal. Taaskord soovitatakse Saksamaal riigivõlga kasvatada, ent Saksamaa leiab, et riigieelarve ülejääk on mõistlik poliitika. Turu nõue võib aga kaasa tuua spillover-efekti, samasuguse nagu USA koges.