Mait Kraun • 17. mai 2015 kell 8:14

Kas võlakirjaturud on pöördumas?

Frankfurdi börs.  Foto: Bloomberg

Kas maailma võlakirjaturud on jõudnud pöördumise punkti? See on küsimus, mida investorid on endalt viimasel ajal küsima hakanud. Erinevaid hoiatusi on tulnud juba aastaid, aga viimase kolme nädala jooksul on toimunud väga drastiline muutus, kirjutab Financial Times.

Praegune võlakirjade pulliturg on kestnud juba 30 aastat ning paljude sõnul „peab see millalgi läbi saama“. Trend on jätkuvalt positiivne ning tootlused on langustrendis.

Üpriski tõenäoliselt pole viimaste nädalate sündmused pulliturgu peatanud.

Tõsi, Saksamaa 10-aastaste võlakirjade tootlus on teinud silmapaistva pöördumise. Umbes viie kuu hinnatõus nulliti vaid loetud päevadega.

Pärast hinnatõusu on võlakirjade tootlus tegelikult jätkuvalt väike – praegune tase oli viimati eelmise aasta detsembris, mil tootlust peeti rekordmadalaks.

Sellele juhtumile on ka varem eelnenud mitmeid valesid „pöördumispunkte“ – eelmine oli 2013. aastal mais, mil Föderaalreservi toonane esimees Ben Bernanke spekuleeris, et võlakirja ostuprogrammi võiks vähendama hakata.

Saksamaa 10-aastaste võlakirjade tootlus.  Foto: Bloomberg

Seekord on kõik teisiti

Võib ka öelda, et seekord on kõik vaieldamatult teisiti.

Tavaliselt tõotavad need sõnad katastroofi. Aga me ei ole kunagi näinud, et Euroopa Keskpank korraldaks võlakirjade tugiostu programmi. Samuti pole me kunagi näinud, kuidas Föderaalreserv püüab pärast ostuprogrammi oma poliitikaid normaliseerida.

Raske on leida ka pretsedenti riiklikest regulatsioonidest. Eelmise kümnendi jooksul toimus regulatsioonide liberaliseerimine, mis tähendas, et suurtel pankadel oli võlakirjaturgudel kergem toimetada ja see tagas ka likviidsuse. Likviidsus – mõõdetuna absoluutsetes mahtudes – langeb, aga püsib eelmise kümnendi eelsest ajast kõrgemal.

Need, kes usuvad, et tootluste järsk tõus võiks 30-aastase pullituru lõpetada, ei saa viidata ajaloole. Ajaloole ei saa aga viidata ka need, kes taolisi väiteid naeruvääristavad. Seekord on olukord lihtsalt niivõrd teistsugune.

Võlakirjaturgude segaduse tekitas Euroopa Keskpank

Praegu ei ole aga raske aru saada, mis juhtus. Võlakirjaturgude segadus algas Saksamaal. Saksamaa võlakirjade tootlus liikus USA võlakirjadega kuni 2012. aastani praktiliselt sama moodi. 2012. aastal hakkasid Saksamaa tootlused järsult langema ja see tõmbas kaasa ka USA võlakirjad.

Võlakirjade tootluste suhteline langemine algas siis, kui eurotsooni suurem kriis oli läbi. See peegeldas turgude uut hirmu – deflatsiooni. See hirm jõudis ekstreemsusteni, kui mitmete Euroopa riikide võlakirjade tootlused muutusid negatiivseks.

Miks kardeti deflatsiooni? Majanduskasv aeglustus ning investorid ei uskunud, et Euroopa Keskpank võiks turgusid stimuleerima hakata. Ajal, mil deflatsioonihirm jõudis kõrgpunkti, teatas EKP stimuleerimisprogrammist, mille raames hakati riikide võlakirjasid ostma. See omakorda tõstis inflatsiooniootusi. Võlakirjade tootlused püsisid aga veel madalal, sest EKP ostis neid turgudelt kokku. Viimastel nädalatel on investorid aga otsustanud, et deflatsioonioht on möödas ning võlakirjade tootlused hakkasid tõusma.

Seega võib järeldada, et võlakirja turgudel toimuv – nii märtsis saavutatud negatiivsed tootlused kui ka nende pöördumine – on tekitatud EKP poolt. Võimalik, et viimastel nädalatel alanud korrektsioon ei ole veel läbi, aga on pigem tõenäoline, et turud pole jäädavalt pöördunud.

Mis võiks seda muuta? Esiteks tuleks vaadata turgudele. Viimasel ajal on seal toimunud palavikuline ostmine ja paljud on kasutanud võlakirjade ostmiseks ka võimendust (laenatud raha). Seega on võimalus, et võlakirjade hinnalanguse jätkumisel saavad paljud investorid suuri kaotusi. Peab vaatama, kas praegune olukord muutub võimendunud müügilaineks.

Turgude põhisuuna määrab USA

Teiseks tuleb vaadata USAsse. Isegi kui EKP tekitas Euroopa võlakirjaturgudel müügilaine, siis turgude põhisuund määratakse siiski USAs. Föderaalreserv tahab tõsta intressimäärasid ja võib seda teha juba suvel.

Ajalugu on näidanud, et see, kuidas Föderaalreserv intressimäärasid tõstab, on turgude vaatevinklist äärmiselt tähtis. Näiteks võib tuua kaks episoodi Alan Greenspani ajast. 1994. aastal tõusid intressimäärad oodatust kiiremalt ja see tähendas, et pikaajaliste võlakirjade tootlus tõusis ning aktsiaturud liikusid külgsuunaliselt.

Kümme aastat hiljem lähenes Greenspan olukorrale teistmoodi. Intressimäärasid tõsteti iga koosoleku ajal 0,25 protsendi võrra ja nii tehti aastaid. Pikaajaliste võlakirjade tootlus hoopis langes ning aktsiaturud tõusid.

Mõlemal olid omad puudused. 1994. aastal tekitasid häiritud võlakirjaturud Orange’i maakonna pankroti. Samuti tekitas see arenevate turgude kriisiahela, mis algas Mehhiko devalveerimisega.

Jõud, mis tootlusi alla viivad, püsivad. Institutsioonid on regulaatorite poolt surve all ostmaks võlakirju. Jätkuv madal inflatsioon aga õigustab madalaid tootlusi. Praegune müügilaine võib saada võlakirjaturu pöördumispunktiks, aga ainult siis, kui turugde likviidsus on kardetust väiksem või siis, kui Föderaalreserv surub intressimäärad kõrgemale.

Hetkel kuum