Soome ja Rootsi kisuvad eri suunda

Märkimisväärset majanduskasvu nägid soomlased viimati 2011. aasta esimeses pooles, Rootsi sisemajanduse koguprodukt suureneb aga 2-3% võrra kvartalis, mis riigi niigi kõrget heaolutaset ja Euroopa majanduse nõrkust silmas pidades on suurepärane tulemus. Ka 2009. aasta majanduslangus oli Soomes oluliselt sügavam kui Rootsis, Rootsi väljumine sellest aga palju jõulisem. Miks on Rootsi käekäik olnud idanaabri omast niivõrd parem? Kuidas peaks Soome majandust turgutama?

Üks peamistest põhjustest, miks Rootsi majandus on rahvusvahelises konkurentsis olnud niivõrd edukas, peitub hästi toimivas tööturus. 2014. aastal oli tööga hõivatud 80% Rootsi 20-64aastasest elanikkonnast, olles sellega kõige kõrgema tööhõivega riik terves Euroopa Liidus. Võrdluseks oli 28 liikmesriigi keskmine hõivemäär 69%, Soomes 73% ja Eestis 74%.

Inimeste osaluse suurendamiseks tööturul on Rootsi teinud ka palju olulisi reforme. Uuendatud on tööturuseadusandlust, sidudes toetused töötamisega, parendatud töötutele mõeldud koolitusi ja vähendatud liialt heldeid toetusi. Minevikku on jäänud tsentraalsed palgaläbirääkimised, mis piirasid oluliselt tööandjate ja töövõtjate vabadust jõuda ühiselt mõistliku kokkuleppeni.

Lisaks kõrgele hõivele on Rootsi atraktiivne koht elamiseks ka paljude teiste riikide elanikele, mille najal on aastane rahvastiku juurdekasv küündinud viimastel aastatel ühe protsendini. Rootsi sisetarbimisele on abiks olnud jõulised sammud maksukoormuse vähendamisel. Kui 2000. aastal küündis riigi maksukoormus OECD andmetel pea 50%ni sisemajanduse koguproduktist, siis nüüdseks on seda suudetud langetada umbes 42%ni.

Soomes on hoolimata rasketest aegadest majanduses tööjõukulud viimastel aastatel tublisti kasvanud. Et samal ajal on ettevõtete loodud lisandväärtus kahanenud, ei ole üllatav, et riigi konkurentsivõime on saanud tõsise hoobi. Tootlikkuse ja palga suhet väljendav tööjõu ühikukulu oli 2013. aasta andmetel Soomes 26% kõrgem kui 2005. aastal. Soome eksportiva tööstusega konkureerivates riikides Rootsis ja Saksamaal tõusis näitaja samal ajal vastavalt vaid 13% ja 10%.

Oluline pidur Soomele on kõrged kulutused sotsiaalkaitsesüsteemile ja riigivalitsemisele – 2013. aastal moodustasid keskvalitsuse kulud OECD andmetel sisemajanduse koguproduktist 58%, olles sellega kõrgemal isegi Euroopa punasest laternast Prantsusmaast. Suur murekoht on Soomes keerukas ametiühingute ja tööandjate vaheline keskne palgaläbirääkimissüsteem, mis ei võimalda palkadel reaalse turuolukorraga kohanduda.

Eestlase jaoks kurioosse faktina, plaanib Soome valitsus alles nüüd anda mitmele teenidusettevõttele vaba voli otsustada, millal oma uksed avada ja millal sulgeda. Varem pidi näiteks juuksur Soome vabariigi aastapäeval avatud olemiseks taotlema selleks asjaomaselt asutuselt eriluba.

Mõningaid muudatusi konkurentsivõime parandamiseks on soomlased suutnud siiski juba ellu viia. Sotsiaalkaitsekulude kontrolli alla saamiseks tehti eelmisel aastal ära pensionireform, mis 2017. aastal jõustudes tõstab pensioniea 65 eluaastale ja seob selle edasise kasvu soomlaste keskmise eluea pikenemisega.

Soomlased ei ole häbenenud keerukas majandusolukorras naabritelt nõu küsida. Kui Eestis lõi hiljuti laineid Gunnar Oki julge mõttepaber Eesti haridussüsteemi kitsaskohtadest, siis põhjanaabrite juures leidis kevadel sarnast vastukaja Rootsi endiselt rahandusministrilt Andres Borgilt tellitud raport Soome rahvusvahelise konkurentsivõime kohta. Borgi ja Soome majandusteadlase Juhana Vartianeni koostöös valminud analüüsi kohaselt on Soome hinnatase võrreldes lähemate konkurentidega 15-20% liiga kõrge, mis tähendab vajadust saada tööjõukulude edasine kasv kontrolli alla. Erinevalt eelmisel nädalal Soomes esinenud vastaka kuulsusega majanduskorüfeest Joseph Stiglitzist leiab Borg, et kiirelt kasvanud riigivõla tõttu puuduvad Soomel hoovad majanduse elavdamiseks riigisektori suuremate kulutuste abil. Selle asemel soovitab Borg reformida palgaläbirääkimiste süsteemi, suurendada inimeste osalust tööturul ja kasvatada majanduse tootlikkust.

Sarnaste seisukohtadeni jõudis septembri keskpaigas ka Soome majandusolukorda hinnanud rahvusvaheline valuutafond IMF. Soome praeguseid algatusi erinevate hüvitiste kärpimisel ja avaliku sektori efektiivsuse suurendamisel hindab IMF positiivselt, kuid peab neid konkurentsivõime taastamiseks ebapiisavaks. Suurimaks probleemiks peab IMF keskset palgaläbirääkimiste süsteemi, mis piirab kunstlikult palgajaotust ja vähendab töötajate motivatsiooni liikuda tööle kõrgema tootlikkusega tegevusaladele. Samuti tõstab süsteem IMFi hinnangul miinimumpalga liialt kõrgele tasemele, mistõttu madalapalgalised töökohad jäävad loomata ning neid kohti potentsiaalselt täita võivad inimesed jäävad koormama sotsiaalkaitsesüsteemi. Teiste oluliste ettepanekutena soovitab IMF Soomel reformida töötutoetusi, sidudes need senisest enam aktiivsusnõudega, parandada tööjõu mobiilsust läbi soodsama majutuse ja suurendada nii era- kui avaliku sektori tootlikkust, muuhulgas investeeringute abil teadus- ja arendustegevusse.

Hoolimata ametiühingute vastuseisust tundub tõenäoline, et Soome valitsus suudab vajalikud reformid ellu viia ja tänu haritud rahvastikule majanduse pikemas perspektiivis ka kasvule aidata. Sellest hoolimata ei ole Soomes kiiret kasvu oodata, mistõttu käriseb vahe Rootsi majandusega tunduvalt. SEB prognooside kohaselt küünib Rootsi majanduskasv lähiaastatel 3% ligidale, Soome peab sel aastal leppima stagnatsiooni ja edaspidi 1% juurde jääva majanduskasvuga.