"Eesti maffia" istutab idusid Kagu-Aasias

Poolteist aastat hiljem lahkus ta palgatöölt ning ettevõtte investeerimisotsuste tegemise asemel hakkas investeeringuid ise kaasama, tõstes raha enda idufirma Change jaoks.

Kuid Kristjani lugu ei ole ainus. 600 miljoni elanikuga Kagu-Aasia tõmbas oma potentsiaaliga ligi ka teisi riskialteid ja ettevõtlikke noori eestlasi.

Viimase pooleteise aasta jooksul on seal oma fintech-ettevõtte püsti pannud Artur Luhaäär, Gustav Liblik, Keir Veskiväli ning Markus Prommik. Siht on kõrge – ühendada jõud ning luua kamba peale üks suur pank. Pelgalt ideega kohale sõitnud mehed on suutnud kümne kuu jooksul endale välja võidelda kokku 340 000 euro eest investeeringuid ja üles ehitada tiimid. Kaks idufirmat on juba lähimal ajal turule tulemas.

Mis tõi sind ettevõtlusesse?

Keir: 8. klassis hakkasin endalt küsima, mida oma eluga teha tahan. Mõtlesin, mis suunas ma liigun. Pärast keskkooli hakkasin huvituma idufirmadest. Lõin esimese ettevõtte ning otsisin oma nišši. Leidsin ennast alles kolmandal ülikooliaastal. Juhtisin ettevõtlusprogrammi "Summer of Start Ups 2014" ning lõputöö kirjutasin sellest, kuidas edukad idufirmad meeskondi üles ehitavad. Lisaks innovatsioonile on mind alati huvitanud finantsvaldkond. Minu jaoks on kummaline, et elame maailmas, kus inimesed ei oska raha planeerida ega seda investeerida, kuigi kasutavad seda iga päev. Nägin, et tahan luua midagi, mis aitaks finantsteadmisi parandada ja aidata lõpetada olukord, kus inimesed maksavad kõrgeid teenustasusid tööstusele, mis tegelikult neist ei hooli.

Kristjan: Ettevõtlusega olen tegelenud 17. eluaastast saati, kui lõin koos kaaslastega mobiiliümbriseid tootva õpilasfirma SOCKme. Pärast seda läksin Hollandisse ülikooli, kus lõin oma idufirma Swingby. Oma osaluse seal müüsin 2014. aastal maha ja kolisin Singapuri, kus asusin tööle riskikapitaliettevõtte Expara finantsjuhina. Olin üle kahekümne finantstehnoloogiasse tehtud investeeringu juures ning nägin, mis suunas pangandus liigub – terve süsteemi võib üles ehitada digitaalselt. Eriti on ideel jumet Kagu-Aasias, kus üle poolel elanikkonnal puudub igasugune ligipääs finantsteenustele, kuid kus nutitelefonid on väga levinud. Kuna osa Change'i teenustest on ka kolmanda osapoole idufirmade teenused, olengi aidanud siin Keiril, Markusel, Gustavil ja Arturil oma ideedega kanda kinnitada. Kõik selleks, et koonduda lõpuks uue aja finantsinstitutsiooniks – põhimõtteliselt Hansapank 2.0ks.

Gustav: Pärast gümnaasiumi õppisin õigust ja käisin sõjaväes. 2015. aastal astusin juura magistrisse ning jaanuaris läksin vahetuspoolaastaks Moskvasse. Seal mõtlesin, et ei taha magistritöös keskenduda mingile väga spetsiifilisele probleemile, vaid uurida täiesti uut suunda, millel on tulevikus õigusele suur mõju. Blockchain-tehnoloogial on see potentsiaal! Rääkisin sellest Kristjani ja Arturiga, kes olid juba Singapuris ning jõudsime arusaamale, et võib-olla peaksin jätma magistritöö pooleli, tulema Singapuri ning selle sama tehnoloogiaga midagi päriselt ära tegema. Saan magistritööks materjali ning võimaluse üles ehitada oma firma ja platvorm. Artur ja Keir said Smartlyle investeeringud. Mõtlesin, et kui sõber suudab, siis miks mina ei peaks? Lendasin suve alguses siia. Siis hakkaski möll pihta.

Markus: Pärast ülikooli lõppu töötasin analüütikuna kiirelt kasvavas ja innovatiivses Eesti ettevõttes. Kuigi töö oli arendav, tundsin, et tahan teha midagi suuremat. Ülikooli viimase aasta olin veetnud vahetusõpilasena Hongkongis, mil õppisin lähemalt tundma Kagu-Aasiat ja kohapealset kultuuri. Minu süda jäi Aasiasse ning Eestisse jõudes oli esimene soov võimalikult kiiresti sinna tagasi saada. Möödunud aasta lõpus rääkisime Kristjaniga FinTechi arengust ja võimalustest Kagu-Aasias. Kui jaanuaris võimalus avanes, siis kaks korda ma mõtlema ei pidanud.

Artur: Õppisin Stockholmi ülikooli Riia filiaalis majandust ja finantsi. Kooli ajal töötasin Nordeas ning hiljem ühes varahaldusfirmas. Koht, tiim ja arenguvõimalused olid head, kuid olen noor ja tundsin, et tahan rohkem riskida ja ette võtta midagi suuremat. Ühise tuttava kaudu kohtusin Keiriga ning arutades Smartly idee üle, jõudsime järeldusele, et sellel on kõvasti potentsiaali. Kuid Eesti turg jäi selle jaoks väikseks. Kuna meil mõlemal on Aasia-armastus, hakkasime sellel suunal vaatama. Hakkasime uurima turgu ning vestlema Kristjaniga. Nii me siia lõpuks jõudsimegi.

Mis on olnud teie ettevõtmise juures raskeimad hetked?

Keir: Vahepeal põlesin läbi. Liiga kaua järjest liiga palju tööd – stressitase oli meeletu. 3-4 kuud olin täiesti kutu. Tegin tööd edasi, kuid kirg oli kadunud. Mõtlesin, et las Artur teeb ise edasi, lähen ja kolin Hawaiile. Tol hetkel aitasid mind palju ema ja isa, öised kõned nendega andsid motivatsiooni edasi pingutada. Oma rolli mängis ka see, kuidas meisse suhtuti. Kohalikud valdkonna inimesed ei uskunud meisse, pidevalt öeldi, et me ei saa hakkama. Idufirmat luues põled ühel hetkel nagunii läbi. Usun, et see on protsessi normaalne osa – just sellest sa õpidki. Alguses võid küll lasta eufooriatunde najal, kuid siis jõuab reaalsus järele.

Kristjan: Üldiselt finantstehnoloogiat silmas pidades kaks asja. Hea tiimi ülesehitamine ning regulatoorsete lahendite leidmine. Viimane just seetõttu, et tarbija kaitsmiseks on loodud palju reegleid ja bürokraatiat, mis kiirelt liikuva idufirmaga hästi kokku ei sobi. Enda firma perspektiivist on keeruline olnud investeeringute saamine ning kohaliku ärikultuuriga kohanemine. Kultuurierinevused on väga suured. Kui Eestis on see norm, et inimene tuleb tööle üheksaks, siis Indoneesias tullakse ka esimesel tööpäeval kaheteistkümneks.

Gustav: Püsiv pingeseisund. Oleme kogu aeg väga õhukesel jääl. Kõik ehitame mingit toodet, mida sellisel kujul veel ei eksisteeri. Hüppame suvalises kohas vette ja loodame, et ära ei upu. Probleeme kerkib palju ja pidevalt. Suvel töötasin finantsregulatsioonide kallal mitu kuud. Lõpuks selgus, et nii nagu platvormi ehitada tahtsin, seda teha ei saagi. Kogu töö aknast välja. Istusin laua taga ja mõtlesin, mida ma nüüd edasi teen. Kas lähen õlut jooma, hakkan raamatut lugema või töötan teiste ülesannetega edasi. Sellised hetked on rasked.

Markus: Igapäevaprobleemide kõrval, oli raskeimaks esimene õhtu Jakartas. Maandusin linna, millel puudub infrastruktuur, kus elab 23 miljonit inimest, kus ma ei teadnud kedagi peale oma AirBnb võõrustaja ning kus tänaval kõndides jooksevad rotid sinust meetri kauguselt mööda. Tulles puhtast, arenenud ja minutitäpsusel toimivast Singapurist riiki, kus valitseb kaos, mõtled küll, et kuhu ma sattunud olen. Kuid see oli pelgalt esmareaktsioon.

Artur: Kodu ja lähedaste igatsus. Just algul, kui ei ole kohalikke sõpru, võib sotsiaalsel inimesel tekkida üksilduse tunne. Samuti ka olukord, mil üks väga oluline tiimi liige saatis pärast kuu aega töötamist meili, et "see pole ikka päris minu asi" ja haihtus maamunalt. Tollal tundus, et asi on läbi. Lõpuks aga tulime sellest palju tugevama ja targemana välja. Väga suur osa meie siinsest elust ongi raskete olukordade lahendamine. Püüame tugevast stressist hoolimata siiski öösiti rahus magada.

Milline on olnud võimsaim „käed püsti“ moment?

Keir: Aeg-ajalt kohtan inimesi, kes usuvad meisse ja on suured Smartly fännid. See projekt annab mulle võimaluse muuta paljude inimeste elu - nii labaselt, kui see ka ei kõla. Kõige suuremat rahulolu tekitab teadmine, et oleme midagi ära teinud ja saame tunda end natuke turvalisemalt. Teame, et oleme solid (kindel – toim).

Kristjan: Esimese investeeringu saamine ning tiimi loomne. Naudin ka väikseid asju, olgu see siis lisainvesteeringute saamine, võidud või kohalik meediakajastus. Suurim rõõm oleks tulevikus Nasdaqi kella kõlistada ning Eesti lippu lehvitada.

Gustav: Põlema paneb mõte kõigi idude kokkuliitmisest. Väheke õnne ning kõvasti tööd ja meil võib paari aasta pärast olla oma alternatiivpank. See mõte tekitab eufooriat.

Markus: Motiveerivad ning rõõmustavad hetked, kui leiad inimesi, kes sinusse usuvad ja sinuga sarnaselt mõtlevad ning kes sinuga ühise eesmärgi nimel võidelda tahavad. Olgu selleks tiimiliikmed, investorid või hoopis keegi kolmas.

Artur: Investeeringu saamine. See oli kütus meie unistuse täideviimiseks. Alati on ka suur rõõm kui meie „Eesti maffiaga“ liitub mõni tark ja energiat täis eestlane.

Mis sind Kagu-Aasias üllatas?

Keir: Singapuris elavate inimeste professionaalsus ja talendikus. Äärmiselt konkurentsivõimeline keskkond. Terve riik töötab innovatsiooni nimel – mulle meeldib selline mentaliteet. Samuti on siin turvaline ja puhas, seadused paigas ja kuritegevus puudub. Nii Eestil kui ka Singapuril on üksteiselt palju õppida.

Kristjan: Siia lennates ootasin korralagedust ja madalamat elatustaset. Singapur on aga paremini organiseeritud kui London ning üks maailma kõrgeima elatustasemega riike.

Gustav: Temperatuur. Kaks korda olen veepuuduse tõttu voodis pikali olnud. Teises mõttes ka ettevõtluskultuur ja töökus. Olen elanud USAs ja Venemaal ning ka Euroopas palju reisinud, kuid pole võrreldavat näinud. Inimesed on karjäärile väga pühendunud. Kontorist koju ei tulda mitte kell 5, vaid kell 9.

Markus: Indoneesiat silmas pidades inimeste leidlikkus ja oskus leida viise, kuidas eluga hakkama saada. Täpsemalt pean silmas töökultuuri erinevust võrreldes Eesti või Singapuriga. Selle asemel, et asjad tehtud saaks, panustatakse rohkem energiat sellele, kuidas leida vabandusi ja võimalusi, et asjadest viilida ning omakasu teenida.

Artur: Meeletu kultuuride virvarr. Kuid sellel on paratamatult ka halvad küljed. Inimene võib küll sulle silma vaadates noogutada, nagu ta mõistaks sind, kuid see ei pruugi nii olla. Ütled töötajale, et vajad ruutu, saad kolmnurga. Üllatasid ka mõned kohalikud käitumismaneerid. Näiteks metrooga sõites võid olla ainus inimene, kes loeb raamatut, mitte ei istu nägu telefonis, Candy Crushi (populaarne telefonimäng - toim) mängides.

Mida soovitaksid noorele, kes tahab minna välismaale ettevõtet looma?

Keir: Mida vanemaks saad, seda väiksem tõenäosus on, et sa kuskile lähed. Kui on soov, tulekski lihtsalt minna. Kõigis kohtades, kus elanud olen, oleksid eestlased omale iseloomuliku töökuse, loogika ja kriitilise mõtlemise poolest esirinnas. Ja kui lähedki, ei tähenda, et pead sinna jääma. Kui ei õnnestu, saad alati tagasi tulla. Just ebaõnnestumistest õpitaksegi. Väga paljud Eesti sõbrad on öelnud, et tahavad siia tulla. Olen neid julgustanud ja aidanud, kuid siiani tulemuseta.

Kristjan: Olen enda ebaõnnestumistest õppinud, et see, kas sind saadab edu või mitte, sõltub tiimist. Mitte ideest, turust ega raha kaasamisest. Ainult sellest, kas tiimi liikmed töötavad koos hästi, kas neil on ekspertiis ning kas nad kasutavad seda õigete asjade tegemiseks. Oluline on ka mõista, et vead on väga head. Kui ma olin 22, pandi mulle finantsjuhi paber lauale ainult seetõttu, et olin palju läbi kukkunud (kolmest loodud ettevõttest kaks läksid põhja – toim). Vead on teadmised, vead on kogemus. Vigade tegemist ei tohi karta.

Gustav: Vahel tuleb otsustada julgelt ja kiirelt. Kui kõiki asju püüda lõpuni analüüsida ja riske maandada, ei juhtu elus midagi. Tuleb iseennast kuulata. Enne siia tulekut arutlesin lähemate sõpradega, kas tulla või mitte. Valdav enamus oli selle vastu. Nad esitasid igati põhjendatud ja loogilisi argumente, kuid jäin sisetundele kindlaks. Õigesti tegin. Kui tunned, et sul on hea idee ja sa tahad proovida, tule ja proovi.

Markus: Indoneesias tuleb inimestega varuda kannatlikkust, just töörütmi ja efektiivsuse koha pealt. Kui siin midagi homseks paluda, ei saa sa suruda, et see ka homseks valmis saaks. Tuleb varuda hulga aega, et mõista kohalikku kultuuri ja inimesi. Usun endiselt, et kahe erinevast kultuuriruumist inimese kokkupanemisel võib saada 1+1 tagajärjel kolme, kuid selleni jõudmine nõuab aega. Laiemas mõttes aga kindlasti soovitan võtta riske ning astuda mugavustsoonist välja. Need kaks on esmased ja kõige olulisemad sammud.

Artur: Tuleb lükata kõrvale eestlaslik häbelikkus ning rebida end mugavustsoonist välja ja proovida. Kindlasti ei ole mõtet kohale tulla ilma idee ja plaanita, kuid julgus tuleb kokku võtta ja proovida. Kaotada ei ole mitte midagi. Isegi kui viiskümmend investorit läbi käid ja kõik sulle ei ütlevad, oled õppetundide ja kogemuste võrra hulga rikkam.

Millised on värvikamad juhtumised Kagu-Aasias?

Kristjan: Kui finantsjuhina töötasin, hakkas üks meie ettevõtte portfoolio idufirma börsile minema. Selle raames sain kokku kohaliku investeerimispanga juhiga. Aasias on võimuvahe päris suur ja ülemused alluvatest väga välja ei tee. Üritasin temaga miitingu alguses juttu teha, kuid kuna olin oma positsiooni kohta suhteliselt noor, oli ta väga tõrjuv. Veerand tunni möödudes ta küsis, millal meie ettevõtte finantsjuht saabub. Kui ütlesin, et mina olengi finantsjuht, järgnes meile mõlemale ilmselt üks elu ebamugavamaid kohtumisi.

Keir: Arutasime Arturiga pärast pikka tööpäeva koju kõndides tööasju. Ühel hetkel kõlab kuskilt küsimus: „Vabandage, kas te räägite eesti keeles?“ Keerame ümber ja meie selja taga seisab singapurlane, kes kordab oma küsimust. Selgus, et tegu oli vahetusüliõpilasega, kes õppis mõne kuu Tartus. Lühikese ajaga suutis mees eesti keele niivõrd selgeks õppida, et ka täiesti ootamatus olukorras see ära tunda ja kohe vestlema asuda. Samal õhtul kirjutas sõber Eestist, et meie kohatud singapurlane on tema väga hea sõber. Väike maailm.

Artur: Singapuris avastad iga kord end kohtumisel tutvustades, kui tuntud Eesti tegelikult on, ka maailma teises otsas. Enamasti tuntakse Eestit kui üliarenenud IT-riiki, kuid mõni aeg tagasi kohtusin ühe vanema Hiina härrasmehega, kes ütles: „Oh, Eesti! Paul Keres on mu lemmikmaletaja!“

Gustav: Tahtsin kord ühe investoriga jutule saada. Ta andis eitava vastuse, tuues põhjuseks, et tal on kiire. Enne vestluse lõppu jõudis ta mult küsida, kust ma pärit olen. Vastasin, et Eestist, sealt e-residentsuse maalt. Mees keeras kohe ringi ja ütles: „Oi, kuule, mul on tegelikult aega küll!“ Seejärel vestlesime pikalt e-residentsusest, minu ettevõttest ja paljust muustki.

Markus: Jakartas elades olen aru saanud, kui erinevalt nähakse ja suhtutakse maailma eri paigus aega. Pole vahet, kas saada kokku eraisiku või suuremat firmat esindava grupiga, 30-40 minutit kohtumisele hilinemist pole ühekordne asi. Tavaliselt astutakse ruumi sisse külma ja süütundeta näoga ning aetakse hilinemine liikluse ja ummikute kaela. Kusjuures viimane on siin põhiliseks chit-chat teemaks. Umbes nagu Eestis ilm.

Kes mida teeb:

Smartly:

Keir Veskiväli ja Artur Luhaääre loodud smart savings account (automatiseeritud finantsnõustusaja) ja investeerimisplatvorm. Pakub lihtsasti kasutatavat viisi raha säästa ja investeerida ning konkurentidest odavamaid haldustasusid. Omab videokeskkonda, kus inimesed saavad harida ennast finantstööstuses toimuva kohta. Tuleb turule lähikuudel.

DanaBijak:

Markus Prommiku asutatud peer-to-peer (inimeselt-inimesele – toim) laenuplatvorm. Tegutseb Indoneesias ning on suunatud inimesele, kes väikese sissetuleku või puuduva finantsajaloo tõttu traditsioonilistelt finantsautustelt laenu ei saa. Pakub indoneesiakeelset finantsõpet ja -kirjandust, mille abil saavad kasutajad enda krediidireitingut parandada. Tuleb turule selle aasta jooksul.

Catapult:

Gustav Libliku asutatud idufirmade ja väikeettevõtete börs, kus kasutajad saavad enda investeeringutega turul kaubelda. Põhineb Blockchain-tehnoloogial. Turule jõuab 2017. aasta esimeses kvartalis.

Change:

Kristjan Kangro asutatud digitaalpank. N-ö uue ajastu pank, millel puuduvad kontorid ning mis lisaks üldistele pangateenustele koondab enda alla kolmanda osapoole finantstehnoloogiafirmad. Kangro sõnul just seetõttu, et tänapäeval suudavad idufirmad spetsialiseerunud teenuseid (näiteks üleriigilised ülekanded, investeerimine, mikrokrediit) konventsionaalsetest pankadest paremini vahendada. Turule tuleb järgmise aasta algul.