Septembri alguses määrati talle jälle antidepressandid. “Ängistuses olles tunnen, et seinad on mulle peale langemas, ma ei saa mõelda ega kirjutada. Päeva suudan mööda saata, aga mul on emotsionaalselt väga raske,” ütles Zezeran.
15 aasta jooksul on ta käinud mitmes teraapias. “Antidepressantide halvim külg on see, et järgmise paari nädala jooksul tunned end veel halvemini ja võib-olla pärast seda läheb pisut paremaks. Tavaliselt on ängistus selline, et see torgib mind terve päeva. Üritan seda endast eemale tõugata, püüdes jääda normaalseks inimeseks,” sõnas Zezeran.
Esimene kord tuli talle äng peale, kui ta oli 20. “Siis ma ei saanud aru, et mina olen ohver. Nüüd tagantjärgi vaadates selgub, et ängistus on mu elu väga palju mõjutanud. Olen palju mõelnud, milline oleks mu elu, kui mul ängistust poleks. Tagantjärgi vaadates ei kahetse ma aga midagi, sest olen õnnelik, kus praegu olen,” ütles ta.
Ängistus on nagu Stockholmi sündroom, mida Zezeran on hakanud austama. “Kardan, et ühel päeval võib see ära kaduda - kuid see on osa minust,” sõnas ta.
Elus on teda aidanud vanemate soovitus, et elu läheb vaeva nähes paremaks, kuid vanemad ei öelnud, et vahel võib elus ka väga halvasti minna. “Ma polnud ehk selleks valmis,” ütles ta.
Esinemine on austraallase jaoks ravim, mis viib ta ängistusest välja. “Esinemine on mulle Xanax ja antidepressant koos. Xanax mõjub 4 tundi, antidepressandil on pikaajalisem toime. Räägin laval seetõttu, et midagi endast välja lasta. Kui olen rahul oma esinemisega, toob see mulle meelerahu,” lausus ta.