Restoranitest: omanäoline, kuid väga aeglane restoranielu

Kopli ja Kalamaja ja Pelgulinna piiril maamärgina kõrguvas kunagises Standardi hoones on end sisse seadnud restoran Kopli. Ruum on jäänud samaks, nagu oli see Kamahouse’i võõrustades, kuid sisekujundus on ajas mitu aastakümmet tagasi astunud. Hipstermodernismi asemel on koha sisse võtnud vanavaramööbel, industriaalesteetika asemel rõhutakse kodanlikule hubasusele. Kadunud on ka omanäolised suhtlusvalmis teenindajad.

Kunst on jäänud

Interjööri asemel on kunst koha sisse võtnud taldrikul – Kopli restorani menüü on väga loominguline, kaunis ja maitsev, seda eriti pearoogade poolest.

Paar detaili olid isegi sellised, mida varem pole taldrikul kohanudki. Vitello tonnato lisandiks on kappari-popkorn, mis minu meelest läks lopsaka kastme sees kaduma, aga võib-olla ma otsisin halvasti. Kohapeal valmistatud vorstid on saanud lisandiks iseäralikult töödeldud ja iseäraliku kujuga kurgi (fermenteeritud, ütleb menüü, aga maitse järgi otsustades pole sel kurgil hapukurgiga kuigi palju ühist).

Maitseid, disaini ja originaalsust on tublisti kahe, kui isegi mitte kolme restorani jagu, aga terviklikku restoranielamust siiski ei sündinud – puudu jäi tempost ja teenindusest.

Kamahouse’ist on Kopli restoranile jäänud päranduseks avatud köök. Kui pärast eelrooga paus pikaks venis, hakkasime tahes või tahtmata köögi poole pilke heitma – mis nad seal ometi nii kaua teevad? Kui praed lõpuks lauale jõudsid, olid need üpriski jahtunud. Ei imestanud – avatud köök võimaldas näha, et kokad liikusid aegluubis.

Kes otsustab selle üle, milliste söögiriistadega toit varustada? Sous vide ehk vaakumis küpsetatud lõhe serveeriti kalapuljongiga täidetud kausikeses, kala toetumas kartulitest “vundamendile” ja pastinaagi­kreemi täppidega kaunistatud – samavõrd kaunis kui originaalne. Suurepärase konsomee ja kahvlipehme (kuigi jahtunud) kala söömiseks tõi ettekandja lauale steiginoa ja kahvli. Tundsin end kui rebane kurel külas ja palusin lusikat – kahvliga puljongi söömist pole veel ära õppinud.

Küsige leiba!

Leiba ega saia ei pakutud, kuigi mõlemad eelroad, heeringa-toorjuustupallid ja vitello tonnato oleksid neid hädasti vajanud. Hästi, võib-olla tahetakse külastajate süsivesikutarbimist piirata, mõtlesin, ja püüdsin ilma läbi ajada. Pearoa juures ei pidanud vastu ja siiski palusin ka leiba. Lauale toodi imeliselt maitsev, lõhnav, värske leib koos puhtamaitselise ürdivõiga. Kohapeal tehtud, sain ettekandjalt pärimise peale teada. Nii et küsige leiba, see on maitsev!

Magustoidud ei paista loomingulist köögimeeskonda inspireerivat, ikka see restoranide stampkomplekt: juustukook, jäätis, fondant ja brüleekreem. Juustukoogil oli küll originaalne serveering, maitse aga igavalt keskpärane.

Mis aga eel- ja pearoogadesse puutub, siis ennustan peakokale, kes need on välja mõelnud, kõrget lendu. Jah, muidugi ainult siis, kui suutlikkus köögitööd korraldada samuti kulinaarsetele võimetele järele tuleb.