Steve Jürvetson: käes on parim aeg olla väike riik

"Enamik riskikapitaliste naeris eBay, Skype’i, Hotmaili ja Google'i üle, kui need rahastust kogusid," räägib eesti juurtega USA riskikapitalist Jürvetson ja lisab, et parimad ideed on need, mida keegi peab väga halvaks ja keegi peab suurepäraseks.

Äripäevaga vestleb Steve Jürvetson.

Kuidas teil kõik alguses sai?

Mu isa oli tehnoloogiateadlik, insener, ja olen alati viidanud temale, kui olen kuhugi kandideerinud või kui keegi on minu mõjutajate kohta küsinud. Suur osa on ka minu emal, kellelt olen saanud eluaegse õppimishimu - ka tema on väga uudishimulik.

Isiklikult olen rohkem huvitatud sellest, kuidas tekiks maailma rohkem Elon Muske kui inimesi nagu mina (naerab). Ma olen rohkem nagu tavaline tarbeese. Elu ja toimunud sündmused on keerulised, ja usun, et enamik meist ei tea täpselt, kuidas me oleme jõudnud just siia, kuhu oleme jõudnud.

Kas te arvasite, et teie tegemistel on nii suur mõju maailmas? 

Nooruses ei olnud ma midagi kuulnud riskikapitalistidest ja isegi kui olin ülikoolis, siis arvasin, et saan teadlaseks, inseneriks või ehk astronaudiks.

Kui alustasin riskikapitalistina 90ndatel, siis ei arvanud, et võiksin investeerida sellistesse ettevõtmistesse nagu olen viimase 2-3 aasta jooksul teinud. 90ndatel oli kõik teistsugune ja tööstusesse ei söandanud riskikapitalistid investeerida. Ma ei oleks iial arvanud, et näen sellist elevust riskikapitalismis, mida praegu toovad erinevad võimalused.

Miks te valisite investeerimise ega hakanud näiteks ettevõtjaks?

Mul on nii väike tähelepanuvõime, et mul on keeruline olla pika aja jooksul produktiivne. Ma ei manageeri inimesi hästi, olen selles kohutav ja olen õnnelikum, kui keegi ei pea mulle raporteerima ja ma ei pea kellegagi arenguvestlusi pidama või teiste tulemusi hindama.

Mul oli võimalus leida karjäär, mis laseb mul igavesti õppida ja leida järgmist suurepärast tehnoloogialainet. Ma ei suudaks leida endale põnevamat tööd kui see, mis mul praegu on. Arvasin, et tahan olla ettevõtja, insener ja võib-olla töötada ühes heas ettevõttes, kuid praegu ei kujutaks end ette töötamas pikki aastaid vaid ühes ettevõttes.

Eesti vanema põlvkonna ettevõtjad on hakanud häält tegema, et käib üks idumull, promotakse idufirmasid, kes tegelikult veel midagi ei teeni. Kas teie meelest on idufirmad ebaproportsionaalset tähelepanu saanud?

Ma ei arva, et start-up’id saavad liiga palju tähelepanu. Iga buumi ajal on inimesi, kes vinguvad ega saa aru, mis toimub. On edulugusid, on ettevõtteid, mis teevad kõrge lennu ja siis kõrbevad.

Kriitika on see, et kõik start-up’id tahavad teenida. Kui meenutada .com buumi, siis räägiti täpselt samamoodi, ja kui jälgida neid firmasid, mis alustasid 90ndatel ja mõelda, et kui oleks neisse investeerinud ja mis siis oleks saanud. Täna oleks kõik neisse investeerinud.

Riskikapitalistil on alati küsimus, kuhu investeerida - ja see on keeruline, sest enamik ideid põrub. See on normaalne. Ja need, mis ei põru, on ideed, mis muudavad maailma.

Kuidas suhtute Brexitisse ja Trump’i võitu?

Ma ei ole palju mõelnud nende peale. Aga mida me just nägime? Muretsen eelkõige selle pärast, mida näitab see väga suure grupi inimeste rahulolu kohta. Ma ei muretse selle pärast, et juhtimine vahetus, sest ma ei arva, et poliitikud suurt midagi maailmas muudavad – selles osas olen veidi tülpinud, ma ei toetu kuidagi poliitikutele.

Muretsen pigem majanduse pärast globaalselt, mida see ütleb selles tehnoloogiaajastus kapitalismi kohta. Kuidas sai nii suurel hulgal inimestel tekkida nii drastiline arvamus? See paneb mõtlema.

Täna rääkisite Slushil esinedes, et tuleb olla "häirivalt innovatiivne". Kas Eesti on seda? On see piisav maailma jaoks?

Eesti on tõesti häirivalt innovatiivne, kud kas see on piisav maailma jaoks, seda ma ei oska öelda. Tean, et väiksed tiimid saavutavad täna rohkem kui kunagi varem. Kui kujutada ette industriaalühiskonda, kus suurema meeskonnaga firma saab suuremaks ja saab üha rohkem kasumit, siis väikestel majandustel ei olegi võimalust.

See aga täna ei kehti, sest infoühiskonnas on just vastupidi - suured meeskonnad on vähem efektiivsed. Kui vaadata Microsofti või ükskõik millist innovatiivset tarkvaraettevõtet, kui nad on suureks saanud, siis nad ei tee enam innovatsiooni ja see on uskumatu. Google üritab probleemist üle saada nii, et nende programmeerijate tiimid on vaid viieliikmelised. Kõik, mida nad teevad, on selleks, et üle saada bürokraatiast, mis tuleb, kui tiim on liiga suur.

Väiksed tiimid, start-up'id ja meeskonnad teevad innovatsiooni rohkem, väiksemad tiimid tasuvad end väga suurelt ära. See tähendab, et kunagi ei ole olnud paremat aega olla väike riik, väike ettevõte ja väike tiim.

Kuidas olla parem kui Silicon Valley?

Tuleb olla erinev ja fokuseerida oma unikaalsusele, milleks võib olla sinu taust või kogemus. Eesti puhul võib see Venemaa lähedus, minevik või hoopis äkki tehnoloogia ja e-riik.

Raudse eesriide tagant välja tulek andis peaaegu et immigrantliku mentaliteedi ja tahte enda riiki üles ehitada. Eestlased olid justkui immigrandid enda riigis. Eesti valitsus on nooruslik, teil on hea välispoliitika ja kui see kombineerida e-riigiga ning seda kõike kasutada, siis selle peale saate ehitada ja jätkata oma edu.

Milline on teie roll SpaceXi või Tesla nõukogus? Millist väärtust te lisate?

(muheleb) Riskikapitalistidel on kalduvus ülehinnata oma nõu ja veel hullem uskuda, mida öeldakse. Kõige paremal juhul oleme nõukogus ettevõtetele, kuhu investeerime, ergutustüdrukud, ja iga investor, kes arvab, et juhib mingit firmat, leiab end varsti väga halvas olukorras.

Mul on konsulteerimistaust ja ma tean, kui oluline on kliendiga koostöö. Üldiselt aitame nõukogus kõigega, mis vaja – värbamine, esmaste klientide kontaktid, finantseerimisvõimaluste leidmine jne. Me oleme n-ö sama filmi enne näinud ja teame, mis võib halvaks minna, mis töötab - ja see kasulik nõu kulmineerub ajaga. Oleme justkui usutavuse agendid selle tõttu, kuhu oleme varem investeerinud. Arvatakse, et see on oluline ja arvatakse, et see n-ö edukuse maagia hakkab külge kõikidele ettevõtetele, mida puudutame.

Ma ei nõua kunagi kontrolli. Ma loodan, et olen strateegiliselt abiks ja kui vaja, siis teen ajurünnaku. Mõnel juhul olen isegi teadlikult kontrolli ära andnud.

Ütlete, et kirg ja missioon on ettevõtja puhul kõige olulisem. Panete suurt rõhku ettevõtte mõjule, mitte nii palju rahale. See on investori puhul väga üllatav.

See ei ole tõesti normaalne ja ilmselt ei oleks ma saanud seda oma esimesel aastal öelda, siis võib-olla ma ei oleks siin, kus ma praegu olen. Kasum on ettevõtte paratamatu kaastoode. Sa ei saa maailma muuta ja selles halb olla. Tesla missiooni ilu on selles, et ollakse edukam kui status quo. See ei muuda missiooni ja Elon (Musk) teab seda, kuid raha ei ole kunagi meeskonna eesmärk ja sellega ei motiveeri meeskonda. Elon ei ole kunagi öelnud meeskonnale, et meil on vaja nii palju kasumit teenida - see ei ole ettevõtte missioon.

Kuidas te leiate selle maagia ettevõttes? Kuida te teate, et see ettevõtja või idee on just see õige?

Iga mängu muutev idee või toode ei ole tingimata kõigi arvates hea. Enamik riskikapitaliste naeris eBay, Skype’i, Hotmaili ja Google'i üle, kui need rahastust kogusid.

Parimad ideed on need, mida keegi peab väga halvaks ja keegi peab suurepäraseks. Kui on 3-5liikmeline investorite tiim, kes ideed hääletab ja kui kõik peavad seda heaks, siis parimal juhul on see idee keskpärane.

Teil on imeline vaade inimkonnale ja nii palju võimalusi. Kuidas te kasutate kõiki võimalusi ja infot, mis teil on inimkonna hüvanguks?

Üritan vältida ettevõtmisi, mille eesmärk on vaid raha teenida. Investeerin sellesse, millel näen tähendusrikast progressi ja mõtlen, kas see on see, mis viib inimkonda edasi.

Maailmas on nii palju probleeme piisavalt puhta vee, kliimamuutuste, nafta ja söe kasutamise, energiakasutamisega, nii et oluline on mõelda tuleviku peale ja mis siis juhtuma hakkab. Peab mõtlema sellele, et mida teeme praegu, valmistaks meid ette paratamatute muutuste vastu, mida kontrollida ei saa.

See on selline ulmeline mõtlemine, et tulevikus on robotid ja tehisintellekt on targem kui inimkond, kuid peame selleks valmistuma. Me lihtsalt loodame, et meid ei ole siin, kui see juhtub, kuid seda ei saa kontrollida.

Toimuma peaks protsessipõhine õppimine, mitte tootepõhine õppimine ja kui mõtleme 50 või 100 aastat ette, siis saame mõelda mustritele, mis peagi toimuma hakkavad, ning insenerid ja teadlased saavad seda kasutada oma toodete arendamises.