Andrei Dvorjaninov on 20 aastat tegelnud eksklusiivse mööbli müügiga kaupluses Luxor. Kuid tuntust ei võlgne ta sellele. 2010. aastal ostis ta koos kahe Venemaa partneriga kuulsa Keila-Joa lossi.
- Andrei Dvorjaninov abikaasa Marjega Luxori mööblisalongis. Foto: Ardo Kaljuvee
Olen olnud äris 5aastasest peale. Kogusin lapsepõlves kirjamarke ja müüsin neid või vahetasin paremate vastu. Nii see käima läkski.
Andrei Dvorjaninov
ettevõtja
Kuigi, kui täpne olla, said partnerid hoopis kurva vaatepildi, mis hüljatud lossis avanes – hoone lagunes silmanähtavalt. Kunagi Alexander von Benckendorffile kuulunud ja saksakeelset nime Schloss Fall kandund mõisa kutsutakse rahvasuus Falli lossiks. Selle taastamine ja muutmine kultuuri-, ajaloo- ja turismiväärtuseks sai Dvorjaninovi põhihobiks ja armastatuimaks ettevõtmiseks.
Ajakiri Drive külastas ettevõtjat, et rääkida temaga mitte üksnes lossist, vaid ka elust.
Rääkige, kuidas te selle kõigeni jõudsite.
Ostsime Falli mõisa 2010. aasta 27. mail. Hiljem selgus, et täpselt samal päeval 183 aastat tagasi oli toimunud mõisa pidulik avamine – täiesti juhuslik kokkusattumus! Avamisel kanti imperaatori juuresolekul esimest korda ette “Jumal, keisrit kaitse sa”, millest sai hiljem Venemaa riigihümn. Jah, Falli avamisel osales ka Nikolai I.
Šuiski on üks kõige haruldasematest külalistest, kes Falli lossis on olnud. Kuid mitte ainult tema. Lossis on käinud näiteks ka prints Andrew.
Andrei Dvorjaninov
Keila-Joa lossi omanik
Nii et ostmise päeva te sihilikult ei valinud?
Ei. Üldse on hulk huvitavaid lugusid. Seisime kunagi koos abikaasaga Tretjakovi galeriis tsaar Vassili Šuiski ikooni ees. Helises telefon, helistas parun Boris Pilar von Pilchau, kes ütles: “Olen praegu Tallinnas koos Georgi Šuiskiga (tsaari järeltulijaga).” Vastasin talle: “Sa ei usu, aga me olime just Šuiski ikooni juures. Ja nüüd helistad sina ja palud Šuiskile lossi näidata.”
Šuiski on üks kõige haruldasematest külalistest, kes Falli lossis käinud. Kuid mitte ainult tema. Lossis on käinud ka prints Andrew.
Läheme veidi ajas tagasi. Kui kaua kestis lossi taastamine? See oli ju täiesti lagunenud.
Sellise objekti ehitamine ei ole lihtne ettevõtmine. Benckendorff ehitas lossi umbes niisama kaua kui meiegi – viis aastat. Kuid erinevus oli selles, et tema lõi midagi uut, meil aga kulus hulk aega sellele, et hankida infot selle kohta, mida see loss endast üldse kujutab.
Oli seda kerge saada?
Jah. Kõiki lossi juures tehtud töid on väga detailselt kirjeldatud, sest lossi omanik oli Benckendorff, Nikolai I sõber ja kantselei ülem. Kui ametnikud, aadlikud ja poliitikud siinset kohta külastasid, kirjeldasid nad seda üksikasjalikult. Nad tahtsid ju Benckendorffile heameelt valmistada – see oli tookord kombeks. Seega oli materjali palju.
Peale selle oli arhitekt Andrei Stackenschneider üks oma ala kuulsamatest esindajatest. Tema projekteeris Maria ja Beloselski-Belozerski paleed, kuid tema esimeseks iseseisvaks tööks sai just Falli loss. See meeldis Nikolai I-le nii väga, et ta võttis arhitekti oma teenistusse.
Olete öelnud, et kavatsete ehitada mini-Peterhofi.
Nii juhtuski. Nikolai I palus kord Stackenschneiderit, et too ehitaks ümber tema suvemaja. Muu hulgas tuli teha ümber ka arkaadid. Juhtus nii, et praegu on Peterhofis üksnes nende arkaadide koopiad, sest originaalid asuvad meie mõisas. Ja Peterhofiga ühendab meid veel ka mereäärne asukoht, maaliline juga ning suur 86hektarine park.
Kas mõisa mööbel on autentne või pärit Luxorist?
2010. aastal kutsus Charles Maurice Spencer, printsess Diana vend, meid Althorpi lossi. Meie müüme selle lossi mööbli koopiaid. Ühesõnaga, Spencer ütles meile: “Ärge vaevake pead, vaid kasutage lihtsalt seda mööblit.” Sellepärast ei seadnud me eesmärgiks, et mööbel oleks autentne nagu omal ajal. Ei, mööbel peab olema lihtsalt mugav, et inimestel oleks lossis hea olla. Seega asuvad Falli lossi mööbliesemete originaalid Althorpi lossis.
Mida te kavatsete siinsele territooriumile veel ehitada?
Teisel korrusel on juba avatud butiik-hotell. Kõrval on külalismaja, millest saab samuti hotell. Peale selle on seal väike Rootsi mõis, mille asemele tuleb hotelli laiendus. Ja veel kavatseme ehitada väikese hobusetalli. Sportimisvõimalust sinna ei tule, kuigi esialgu kavatsesime, kuid seda on keeruline turismiga siduda. See-eest saavad inimesed ratsutada ja kogeda vanade aegade hõngu.
Kas uskusite algusest peale, et suudate mõisa taastada, või oli see lihtsalt avantüür?
Kui me selle kinnistu ostsime, avaldasid paljud meile kaastunnet. Nad ütlesid: “Siin on vaja ju nii tohutult lammutada!” Aga meie nägime asja nii, et mida rohkem peab lammutama, seda parem. Seal, kus 99 protsenti inimestest nägi hiigelprobleemi, nägime meie kohe, mida sellega annab teha, milline tuleb tulemus. Teadsime esimesest päevast, mis siia tuleb.
Mis see teile on? Hobi? Äritegevus? Missioon?
Te ütlesite väga hästi. Kõik kolm, kusjuures kõik omavahel läbi põimunud. Kui ma võtan lossis külalisi vastu, on see minu jaoks nii missioon kui ka innustus, kuid ka suurepärane võimalus luua uusi kontakte. Kui ma tegeleksin kinnisvaraga lihtsamal viisil, ei oleks prints Andrew meile tulnud ega meid enda juurde külla kutsunud.
Kui kalliks lossi rekonstrueerimine läks? Kas saab rääkida selle tasuvusest?
Kas tasuvusest saab rääkida, kui te ostate "Mona Lisa"?
Võib ju edasi müüa.
Niisuguseid plaane ei ole. See ei ole “ostan-müün-vahetan”. See projekt annab meile energiat. Siin on ühinenud erinevad kiindumused: muusika, kunst, arhitektuur, interjöörid, hea köök. Tasuvusest saab rääkida tsemenditehase puhul: see ehitati, lammutati kümne aasta pärast maha ja arvutati siis välja rentaablus. Meie projekt on arvestatud nii 500 aasta peale.
Kas riik aitas rahastada?
Saime raha haljastuse ja pargiga seotud tööde, aga ka muuseumi jaoks. Kuid meie isiklikud kulutused on oluliselt suuremad.
“Näha lahendust seal, kus teised näevad probleemi” – on see teie elu põhimõte?
Meie Marjega (Dvorjaninovi abikaasa – toim) tegutseme sageli teistmoodi kui teised. Kui alustasime 1998. aastal Eestis mööbliäri, öeldi: “Kõik toovad mööblit Itaaliast. Miks teie tegelete mingi Ameerikaga?” Jälle vastuvoolu. Kuid paljusid, kes tõid oma tooted Itaaliast ja Saksamaalt, praegu enam turul ei ole.
Miks nii?
Kui teed seda, mida teevad kõik, algavad sul probleemid. Kui kõik hakkavad järjest investeerima kinnisvarasse, siis millega see lõpeb?
Räägime parem sellest, millest kõik algas. Alustasite mööbliäriga 1998. aastal?
Olime siis veel Ameerikas, kui keegi meie tuttavatest hakkas Eestis mööblit müüma. Aasta pärast kadus ta kuhugi ära ja jättis kõik kus see ja teine. Meie aga jätkasime.
Hakkasite kohe müüma eksklusiivset ja kallist mööblit?
Ei, alustasime lihtsama mööbliga. Kuid hakkasime seda kohe tooma USAst.
Miks just sealt?
Meil oli Eestis tol ajal korter, mis vajas sisustamist. Kui me seda tegema hakkasime, avastasime, et meile sobivat mööblit turul lihtsalt ei ole (siis toodi seda peamiselt Itaaliast). Nii ma jõudsingi Ameerika mööblini.
Aga miks te ookeani tagant Eestisse üldse tagasi tulite?
Meie Ameerika epopöa kulges nii. Elasin 1980. aastate lõpus Soomes ja korraldasin seal kunstinäitusi. 1990. aastate alguses algas seal majanduskriis ja otsustasin proovida korraldada näitust USAs. Üürisin ruumi, kutsusin armeenia juurtega prantsuse kunstniku. Näitus oli üleval kolm kuud. Uhkustada ei ole millegagi: külastatavus oli suhteliselt nigel. Võib-olla on ameeriklastel selline mentaliteet, et neile ei lähe selline kunst peale, või ei olnud meil USAs piisavalt kontakte.
Kuid mulle meeldis sealne ilm. Sellepärast jäin sinna ja hakkasin tegelema muude asjadega. Hakkasin tarnima diileritele autosid – Nissanit, Toyotat, mida Eestis veel peaaegu ei olnud. Mingi aeg tegelesin sellega.
Siis pidi meie tütar paari aasta pärast kooli minema. Olime sunnitud otsustama, kas ta hakkab käima Ameerika koolis, ja me oleksime siis jäänud USAsse tõenäoliselt alatiseks. Või sõidame ära. Oli aasta 2000 ja Eestis arenes kõik kiiresti. Leidus hulk positiivset energiat, ettevõtluse areng käis täistuuridel. Ning me otsustasime, et meil pole põhjust Floridasse jääda. Seal on kõik nii üksluine.
Minu nõuanne igaks elujuhtumiks: ärge visake suusakeppe põõsasse! Sõitke tingimata finišisse, olgu keppidega või ilma.
Andrei Dvorjaninov,
ettevõtja
Hästi, tulite siia tagasi. Kuidas te kohalike firmade konkurentsiga toime tulite?
Kas tulime?
Kui te olete seniajani turul, siis järelikult tulite.
No hästi, oletame... Asi on selles, et oleme alati tegelnud sellega, mis meile meeldib. Vastasel juhul ei ole sellel mingit mõtet. Ja me alustasime oma äri järk-järgult. Praegu, jah, on meie sortimendis kõige erinevamat mööblit, mitte ainult kallist, kuid alustasime hoopis odavamate toodete müügiga.
Võtsite laenu?
Ei, kogu äri käis oma rahaga.
Tuleb välja, et äri arenes järk-järgult, sammhaaval, suuremate hüpeteta?
Jah. Nii toimib see kõige paremini. Üldse, olen äris viieaastasest peale. Kogusin lapsepõlves kirjamarke ja müüsin või vahetasin neid paremate vastu. Nii see käima läkski.
Millest tekkis huvi mööbli vastu?
Kui elasime Ameerikas, õppis Marje sisekujundajaks. Restaureerimishuvi tuli paljuski sealt, sest nägime hulga mööbli- ja interjöörinäiteid.
Kas teid poliitika huvitab?
Äri ei saa poliitikata eksisteerida. Kui sa poliitikaga ei tegele, tegeleb tema sinuga. Sinu äri võidaks hetkega maksude või sanktsioonidega kinni panna.
Mida te arvate sellest, mis toimub Eestis praegu?
Eestil puudub hea lennuühendus. Kui praegu ei ole võimalik lennata otsereisiga Tallinnast Pariisi, siis on see suur probleem. Milline ettevõtja hakkab lendama ümberistumistega? Seetõttu jätavad paljud siia tulemata ja meie riik kannab sellest suurt kahju. See asi nõuab parandamist.
Kas spordil on teie elus oluline osa?
On, kuid viimasel ajal ei ole aega sellega tegelda (naerab). Aga tegelikult on abikaasa Marje endine sportlane ja ta on saanud seda laadi tegevusest väga tõsised õppetunnid. See aitab meil kõige raskematel hetkedel toime tulla, nii äris kui ka elus. Kui sa suusatad 40 kilomeetrit, aga 15. kilomeetril tekib kiusatus suusakepid põõsasse visata, siis taipad, et sul on sisemist jõudu, mis lubab sul lõpuni sõita. Pärast niisugust kogemust, kui tekivad keerulised momendid, sa juba mõistad: raskused on ajutised. Sellepärast on minu nõuanne igaks elujuhtumiks: ärge visake suusakeppe põõsasse! Sõitke tingimata finišisse, olgu keppidega või ilma.
Teie lemmiktsitaat?
Lugesin kunagi Lev Tolstoi kirja ülikoolist kodustele: “Ma olen 22aastane, aga ei ole riigi heaks veel midagi teinud.” See lausa hämmastas mind: inimene on tegelikult alles poisike, aga kannatab juba selle pärast, et ei ole oma maa jaoks suutnud midagi korda saata...
Seotud lood
Viimaste aastate arengu najal on selge, et Põhja-Tallinnast on kujunemas pealinna uus 15 minuti linna põhimõtetel toimiv hot-spot. Selle keskpunktiks jääb kaasaegse hingamise saanud endine Volta tööstuskvartal, mis üllatab linnaelanike juba sel sügisel nii mõnegi kauaoodatud uudisega.