Tööjõu liikumise toksiline teema

Vastuolude kujukaks näiteks on lõppeval nädalal saavutatud lähetatud töötajate töötingimuste kokkulepe. Eesti ekspordi eduloole võivad muutused jätta aga oma jälje, kirjutab SEB majandusanalüütik Mihkel Nestor.

Tööjõud on kaupade, teenuste ja kapitali kõrval üks neljast komponendist, mille vaba liikumine loob aluse Euroopa ühisturule. Nelja põhivabaduse eesmärk on vähendada liitu kuuluvate majanduste ebaefektiivsust, kiirendada konvergentsi ja muuta EL kodanike elu lihtsalt paremaks. Kui väga me seda ka ei sooviks, on Eesti kliima viinamarjaistanduse ja päikeselise puhkuse jaoks ebasoodus ning ka kogu laenuvajaduse rahuldamine vaid kodumaiste säästude abil keeruline. Seetõttu oleme õnnelikud, kui saame tarbida Prantsuse veine, Bulgaaria turismiteenuseid või Rootsi panga antavat kodulaenu.

Tööjõu vaba liikumine on aidanud Eesti ettevõtetel ellu viia projekte, milleks siin kompetentsi napib – näiteks on Prantsuse insenerid aidanud ehitada uuenduslikku elektrijaama ja IT sektor kasutab nutikate väliskolleegide abi pidevalt. Laiemas plaanis aitab tööjõu vaba liikumine siluda erinevusi nõudluses ja pakkumises. Kui näiteks Hispaanias küündib tööpuudus endiselt pea 18%ni, siis ilmselt jagub seal jõude seisvaid töökäsi, kes leiaksid rakendust näiteks mõnes tööjõupuuduse käes vaevlevas Saksa ettevõttes. Tööjõu vabast liikumisest saadavat kasu on kogenud ka paljud eestlased, leides majanduskriisi ajal Soomes tööd või teenides üle lahe lihtsalt kõrgemat palka.

Euroopa Liidu neljast põhivabadusest on tööjõu vaba liikumine olnud kahtlemata üks suurimaid vastuolusid põhjustanutest. Eri rindejoontele on siin sattunud vanad, kõrge sissetulekuga liikmesmaad ja ELiga hiljem liitunud madalapalgalised riigid. Kui Prantsuse inseneri või Saksa pankuri lähetamine teise riiki ei sega kedagi, siis vaesematest riikidest pärit inimeste soov otsida paremat teenistust jõukamates maades põhjustab meelepaha. Vastuolude juurpõhjuseks on mõistagi riikidevaheline suur sissetulekulõhe. Kui Bulgaarias laekub keskmist palka teenival inimesel kuu lõpus kontole veidi üle 400 euro, siis Luksemburgis üle 3000 euro. Seega on bulgaarlase jaoks suur võit ka vaid pool luksemburglase palgast.

Tänaseks on idaeurooplaste aktiivne tööränne läände kestnud juba üle kümnendi. Kuigi suurenenud konkurents on tekitanud kohati meelepaha, siis kipuvad uuringud kinnitama, et „Poola torumehe“ saabumine on olnud vanale Euroopale kasulik. Tõendeid, et uued tulijad oleksid kohalike töötust suurendanud või palgakasvu pidurdanud leidub kasinalt. Küll on lisandunud töökäed aidanud majandustel kiiremini kasvada. Sageli kiputakse ära unustama, et ühe kaotatud töökoha kõrval on oluliselt suurem hulk neid inimesi, kes said soovitud teenust nüüd varasemast soodsamalt osta ja järelejäänud raha ehk kasulikumal moel riigi majandusse suunata

Kuigi töötajate riikidevaheline liikumine on kasvav trend ja selle mõju positiivne, proovivad poliitikud ametiühingute meelepaha ohjamiseks töörände osas pigem konservatiivse positsiooni võtta. Üks peamistest barjääridest teistest EL riikidest saabujate jaoks on vanas Euroopas levinud komme ameteid rangelt litsentseerida ja atesteerida – ilma kohaliku loata tööd teha lihtsalt ei tohi. Kuigi rahvusvahelised organisatsioonid nagu OECD on seda praktikat tugevalt kritiseerinud, on tööseadusandlus enamus riikides niivõrd toksiline teema, et selle muutmine eeldab revolutsiooni.

Seni on piirangud jätnud suuresti puutumata kodumaise ettevõtte poolt teise riiki lähetatud töötajad, kes alluvad tööandja päritoluriigi seadustele. Teenuse sisse ostmine on lihtsam ka tellijale, sest selle asemel, et tegeleda (välis)töötajate värbamisega, on lepingupartneriks üks ettevõte. Arvudes jääb töötajate pikaajaline lähetamine välismaale siiski tagasihoidlikuks – 2015. aastal oli lähetuseks vajaliku A1 töötõendi taotlejaid veidi üle 2 miljoni. Eestis väljastati neid dokumente samal aastal veidi üle 15 000. Peamiseks tegevusalaks eestlaste seas oli mõistagi ehitus, mis moodustas kaks kolmandikku A1 tõenditest; sihtriikidest oli peamine Soome, kuhu siirdus tööle 60% lähetatud töötajatest.

Üldise populismi ja protektsionismi tuules on vastuseis taolisele odavama tööjõu kasutamisele süvenenud. Selle elavaks kinnituseks on lõppeval nädalal sündinud kokkulepe, mis seab töötajate lähetamisele uued piirangud. Eelkõige Prantsusmaa nõudmisel lüheneb periood, mille vältel ei pea lähetatud töötaja järgima kohalikku tööseadusandlust, 12 kuule. Lisaks tuleb lähetatud töötajale maksta sama palka, mida makstaks tema kohalikule ametivennale. Euroopale kombekohaselt jõustuvad muudatused mõistagi pika perioodi, nelja aasta vältel.

Iga riik lähtub töörände küsimuses mõistagi omalt positsioonilt. Muidu majandusliku liberaalsuse poolest silma paistev Emmanuel Macron on kirjeldanud olukorda, kus Poola ehitaja saab Prantsusmaal töötades väiksemat palka „euroopaliku vaimu reetmiseks“, Euroopa Komisjoni „sotsiaalseks dumpinguks“. Eesti vaatevinklist on see aga üks peamistest viisidest, kuidas jõukamale Euroopale järele jõuda.

Iseenesest on printsiip, et võrdne töö tähendab võrdset palka, ju ilus. Kes meist ei tahaks teenida sama suurt palka kui Rootsi ametivend? Idee halb külg on, et võrdse palga juures ei pruugi tööd enam olla. Paratamatult on tööjõukulud üks määravatest tegurtest riikidevahelises majanduslikus konkurentsis. Kui nõuame samaväärse palga maksmist teenuse eksportijalt, siis kas ka Hiina riisikasvataja peaks saama võrdväärset töötasu Prantsuse põllumehega? Kuigi rikaste riikide positsioon on mõistetav, on võrdne palk sisulises plaanis teenusele kehtestatud tollimaks, mis muudab töötaja välisriiki lähetamise mõttetuks. Milline peaks sellisel juhul olema viis, kuidas vaene väikeriik jõukamale järele jõuab?

Eesti majanduse alussammas on teatavasti eksport. Lisaks kaupade ekspordile oleme üsna edukad ka teenuste müümisel välisriikidesse. Viimaste aastate üheks suuremaks edulooks on puitmajade eksport Skandinaaviasse, mis hõlmab teenusena ka nende kohapeal kokkupanemist. Tundub küll tõenäoline, et ettevõtted leiavad viise, kuidas uutest reeglitest mööda minna, kuid kas saaksime rääkida suurest edust eksportimisel ka siis, kui tööjõukuludel põhinev konkurentsieelis kaob?