Enne ja nüüd: võrdle tuntud kohti ja olukordi

Balti Jaam linnulennult.
Balti Jaam linnulennult.  Foto: Tallinna linnamuuseum

Kuidas on ajaga muutunud tähtsad kohad ja sündmused või lihtsalt olustik, mis meid iga päev ümbritseb?

Laulupidu

1938. Nüüdsel Tallinna lauluväljakul peeti esimene üldlaulupidu 1928. aastal, mil valmis ka selleks spetsiaalselt ehitatud lava (arhitekt Karl Burman). Esimesel fotol näeme 1938. aasta XI üldlaulupidu, mis peeti 23. kuni 25. juunil. Laulupeo I kontsert algas avakoraaliga „Oh võtkem Jumalat“, millele järgnesid president Konstantin Pätsi kõne ja hümn. Seejärel esinesid kõik laulukoorid. II kontserdil musitseerisid puhkpilliorkestrid ning mees- ja segakoorid. III kontserdil esinesid Tallinna erisegakoorid, väliskülalised ja seejärel esitasid segakoorid valiku eelmisel kontserdil kõlanud lauludest. Kõik kolm kontserti lõppesid isamaaliste ühislauludega, näiteks kanti ette Evald Aava „Laul kodumaast“ ja Mart Saare „Mu rannikmaa“.

2009. Praegune laululava valmis 1960. aastal (arhitektid Alar Kotli ja Henno Sepmann). Seni suurim ühendkoor – 24 500 lauljat –astus üles 1969. aasta juubelilaulupeol. Lauluväljakul toimusid ka 1980. aastate lõpu laulva revolutsiooni mitu kontsert-­meeleavaldust. Fotol on jäädvustatud hetk 2.–5. juulil 2009. aastal peetud XXV laulupeost „ÜhesHingamine“. Peo esimesel päeval oli kavas nõudlikum repertuaar nii eesti kui ka välismaa koorimuusika ja vokaal-sümfoonilisest repertuaarist. Teise päeva kontserdil kõlas ainult eesti heliloojate looming.

Balti jaam

1930. Eestimaa mõisnikest ja Tallinna kaupmeestest moodustatud Balti Raudtee Selts asus 1860. aastail ehitama Peterbu­ri–Tallinn–Paldiski raudteeliini. 1870. aastal valmis Toompea nõlva alla Otto Rudolf von Knüpfferi projekteeritud I klassi vaksal, mis sai raudtee järginimeks Balti jaam. Kahekorruseline historitsistlik paekivihoone oli suurte kaar­akende ja sümmeetrilise fassaadiga. Samas stiilis on ehitatud ka tänaseni säilinud Tallinn-Väikese jaamahoone.

Sisenedes Balti jaama peasisse­pääsust, jõudis reisija vestibüüli, kus paiknesid piletikassad ja pagasiruum. Paremasse tiiba jäid I ja II klassi reisijate ootesaal, restoran ja daamide ruum.  Vasakus tiivas asus ootesaal III klassi reisijatele. Mõlemast tiivast pääses otse perroonile. Teisel korrusel paiknesid jaamaülema korter ja kontorid. Jaama keskruumi lage kaunistas enne Teist maailma­sõda Peet Areni pannoo kõigist liiklemisvõimalustest, alates jala käimisest kuni rongiga sõitmiseni.

1871. aastal valmis Balti Raudtee Peatehas, mille 12 vedurile mõeldud depoo asus otse üle raudtee jaama vastas. Lisaks olid tehasel mitu töökoda Tellis­kivi tänaval ja laod Kopli tänava ääres. Aastail 1902–1903 töötas tehases hilisem Nõukogude Liidu formaalne riigipeaMihhail Kalinin.

Balti jaama pärast löödi ägedalt lahingut 1924. aasta 1. detsembri kommunistliku riigipöördekatse ajal, teiste seas sai jaamas surma ka Eesti Vabariigi teede­minister Karl Kark.  Taganeva Nõukogude armee hävituspataljon süütas jaamahoone 1941. aasta 27. augustil. Tõsiseid kahjustusi saanud hoone taastati 1945. aastal.

2017. Nõukogude võimu esimesel kümnendil kasvas Balti jaama läbinud reisijatevoog väga suureks. „Lennuliiklus ei olnud veel piisavalt arenenud ja kogu immigratsioonilaine saabus ning pidas Venemaale jäänud sugulastega sidet raudteed pidi. Ka plaanimajandus ning tsentraalne juhtimissüsteem tingis ametnike liikumisvajaduse Moskvasse,“ kirjutab Kadri Ruusna oma magistritöös „Balti jaam: nõukogude modernistliku arhitektuuri taaselustamine“.

Balti jaama vana hoonet peeti uutes oludes liiga kitsaks ning ka inetuks. Leningradi arhitektuuribüroo Lengi­protrans arhi­tektid Abramkin, Ašastin, Votinov, Lohanova ja konstruktor Rõbin kavandasid Balti jaama rekonstruee­ri­mise kahe eraldiseisva hoo­nena.  Esimesena valmis neist 1965. aastal ENSV 25 aasta juubeliks lähirongide paviljon, mis rajati kasutuks muutunud sadama­suunalise raudteeharu asemele (kaubajaam oli juba 1930. aastail koli­nud Balti jaamast Koplisse). Paviljoni katab õhukeseseinaline raudbetoonist kaksikkumer võlvkoorik, mis toetub nurkades neljale raudbetoonist sambale. Oktoobrirevolutsiooni 50. aastapäevaks avati 1967. aastal Balti jaama uus peahoone, mis laiendas vana hoonet valgusküllase ootesaali võrra (praegu asub seal toidupood) ning muutis senise historitsistliku paearhitektuuri täielikult modernistlikuks: dekoor kadus, katus ehitati lamedaks. Mitu uue hoone väärtuslikku arhitektuurilist komponenti, nt peahoone suurt saali ilmestanud nurgeline reljeefne valge ripplagi, hävitati 2000. aastail. 

Uuenenud Balti jaama stiililine kaksik on samal ajal ja samade arhitektide käe all valminud Soome vaksal Peterburis. Peahoone kõrvale on tänaseks ehitatud hotell Go Hotel Shnelli, Kopli tänava ääres asuvates endistes ladudes töötab aga Balti jaama turg. 

Kool

1927 versus 2008. Iseseisvunud Eesti koolisüsteemi esi­meseks astmeks oli kuueklassiline tasu­ta algkool, kuid koolimajade puuduse tõttu piirdus algkool esialgu nelja klassiga. Algkooli järel oli õpilasel õigus astuda viieklassilisse keskkooli ehk gümnaasiumi. Keskhariduse alternatiiviks oli õppimine kutse- või täienduskoolides. 

Kooliharidus oli emakeelne, st eestlastele eestikeelne, venelastele venekeelne, rootslastele rootsikeelne jne. Peamiste rahvusvähemuste (vene, saksa, rootsi, juudi ja läti) koole pidas riik ülal samamoodi nagu eestikeelseid koole. Ülemisel fotol käib 1927. aasta kooli­tund Kärdla Kõrgema Algkooli 8. klassis. Ehkki kõrgem algkool oli 6klassiline, avati Kärdlas kaks täiendusklassi gümnaasiumi esimese kahe kursusega.Praegu töötab Eestis 534 üldhariduskooli ning neis õpib üle 140 000 õpilase. Teisel fotol näeme sülearvutite abil peetavat koolitundi Tallinnas Gustav Adolfi Gümnaasiumis.

Ajalehe toimetus

1920. aastad versus 2017. Ajalehetoimetuse töö on tundmatuseni muutunud. Keegi ei kirjuta enam artiklit käsitsi või kirjutusmasinal, et lugu siis laduja kätte anda ja kiiresti trükikotta saata. Nõnda tehti lehte näiteks Tallinna Teataja toimetuses, mille miljööd kujutab esimene foto. Tänapäeval võib aja­kirjanik oma lugu arvutiga kirjutada kõikjal ning isegi trükikoda pole enam hädavajalik – üha rohkem seostub ajakirjandus internetiga. Ka uues Äripäeva toimetuses, mis on näha teisel pildil, tehakse paber­lehe kõrval üha rohkem veebiajakirjandust. Ent muutumatuks on jäänud ajalehetoimetustes hõljuv uudishimu, tegutsemis­lusti ja võitlusvalmiduse vaim.

Leivategu

1940 versus 2011. Eestis hakkas rukkikasvatus levima teise aastatuhande alguses. Küllap just siis asendus senine odrakarask ehk odraleib hapen­datud tainast valmistatud musta rukki­leivaga. Sellist leiba söövad peale eestlaste tänapäevani ka lätlased, leedulased, idasoomlased, karjalased ja teised soome-ugri väikerahvad, venelased, valgevenelased ja põhjaukrainlased.

Esimesel fotol näeme leibade käsitsi vormimist 1940. aasta kevadel Naiskodukaitse keskjuhatuse organiseeritud leivaküpsetamise kursustel, teisel aga leibade pakendamist ettevõttes Leibur. Selle firma kaugest eelkäijast, 1762. aastal Tallinnas asutatud Julius Valentin Jaekschi pagaritöökojast, loetakse ka tööstusliku leivatootmise algust Eestis. 

Suveteater

1920 versus 2013. Eestlased armastavad teatrit ja suviti armas­tavad nad vabaõhuteatrit. Esimesel fotol näeme stseeni Eesti ühest esimesest vabaõhulavastusest – Oscar Wilde’i nõudlikust tükist „Salome“, mille Viljandi teatri- ja kunstiselts Ugala lavas­tas Viljandi lossivaremetes aastal 1920. Teisel pildil valmistatakse 2013. aastal samas paigas ette Ugala suveetendust „Viimane võttepäev“, esiplaanil lavastaja Peeter Simm. Tükk rääkis filmi „Viimne reliikvia“ tegemisest. 

Rannamõnud

1930. aastad versus 2015. Pärnus on peesitatud vähemalt aastast 1838, mil seal alustas tööd esimene supelasutus. Hoogsamalt hakkas kuurort arenema 19. sajandi lõpus ning juba 1908. aastal viibis Pärnus 2500 suve­külalist. Tänapäevase ilme omandas Pärnu rand siis, kui 1930. aastate lõpus valmisid Rannahotell ja uus Rannahoone. 

Sellel veebilehel kasutatakse küpsiseid. Veebilehe kasutamist jätkates nõustute küpsiste kasutamisega. Loe lähemalt