Arvamusliidrid ootavad riigirahanduse restarti

Rahandusministeeriumi asekantsleri Dmitri Jegorovi ettepaneku kohaselt võiksime iga 5-10 aasta tagant koostada nullbaasieelarve. See tähendaks, et ministeeriumi või asutuse eelarve on hindamise järel täpselt selline, mis tagab kindlasti vajalike tegevuste rahastamise, aga kõik muu mingu maksukoormuse vähendamiseks või äärmisel juhul konkureerigu rahastusele teiste lisataotluste hulgas. Sel viisil eelarve tegemine toob autori mõttekäigu kohaselt kaasa maksulangetuse.

Circle K Eesti ASi peadirektor Kai Realo tõstab Jegorovi ettepaneku esile kui mõistliku idee riigi eelarve koostamiseks – maksulangetus sellega koos on tema meelest isegi teisejärguline. „Tehes aeg-ajalt n-ö alt üles napilt eluspüsimiseks vajaliku miinimumeelarve, saab riigieelarvest õhu välja lasta,“ põhjendab Realo. „Igati väärt idee ka erasektoris kasutamiseks.“

„See on just õige lähenemine, mis võimaldaks puhastada n-ö automaatselt riigi rahanduslikku seisu ja seekaudu halduslikku tegevusvälja tarbetutest tegevustest,“ kiidab majandusekspert Raivo Vare. „Kõik teame, et bürokraatial on loomulik omadus vohada ja kasvada. Pakutu aitaks pisut seda vohamist vaos hoida ning sunniks peale ka riigi tegevuste prioriteetsuse hindamist, võitlemaks traditsioonilise igas süsteemis tasahilju kivistuva tegevuste kordamise mustriga. Rääkimata veel vajadusest lihtsalt kogu riigirahandus jooksvalt paremini korras hoida.“ Vare lisab, et just riigirahandus on üldiselt üks paganama konservatiivne ja üldjuhul vaid saavutatud seisudele toetuv ala, kus muudatused on visad tulema.

„Konkreetne ja selge algatus, rakendatav ka näiteks opositsioonierakonna või -erakondade varieelarve võtmes,“ leiab ka ERRi uudistejuht Anvar Samost. Ka Praxise juht Tarmo Jüristo tõstab Jegorovi loo kõigi teiste tekstide seast positiivseimas võtmes esile – hoolimata kahtlusest, kas on ikka jaksu sellist asja iga viie aasta tagant ette võtta. „Aga korra kümne aasta jooksul võiks olla mõeldav küll,“ arutleb ta. „Ja kui õnnestuks see asi tõepoolest nii üles seada, nagu Jegorov visandas, võiks sedalaadi regulaarsel reset'il nii riigi rahandusele kui avaliku sektori toimetamise selgusele ja mõistlikkusele päris suur mõju olla. Vääriks vähemalt tõsist kaalumist.“

Heatahtlikku tähelepanu pälvib Rait Kondori kirjutis „Riik peab julgema laenuraha investeerida“. Ilma investeeringuid tegemata ei saa kellegi elujärge oluliselt tõsta, leiab autor, ning väidab, et 600 miljonit eurot laenuraha aastas hoiaks Eesti ka kümne aasta pärast Euroopa madalaima võlakoormusega riikide seas, ja loetleb valdkonnad, kuhu tema hinnangul peaks laenuraha investeerima: teed, keskkond, haridus jne.

„Väga ammune jutt konkreetses kuues,“ kommenteerib Raivo Vare. „Taristut on kogu maailmas ehitatud laenurahaga. Taristu, kvaliteetne ja piisavalt hõlmav, aga on igasuguse majandusliku arengu ja rahvusvahelise konkurentsivõimekuse tagamise eelduseks. On olnud seejuures läbi aegade ja igal pool.“

See on nüüd asi, mis tänaseks peaks olema enesestmõistetav, lisab Anvar Samost. „Usun, et vähemalt kaks erakonda panevad kolmel põhisuunal kaasaegsete maanteede väljaehitamise 2019. aasta riigikogu valimiste programmi sisse, ja isegi kui nad seal laenuvõtmist rahastamisallikana ei maini, siis mingit muud mõistlikku võimalust ka ei ole.“

Rohkem aga kattuvaid lemmikuid küsitletutel ei ole. Vare märgib ära Johanna Vallistu loo “Eesti e-edu järgmine samm: personaalne riigikonto”, mis toob näitlikumalt välja tegeliku seose kodaniku ja riigi vahel ja teiseks annab inimesele tagasisidet muidu natuke müstiliseks jääva riigi toimimisest iseenda persooniga seoses, mis on Vare hinnangul emotsionaalselt väga mõjus. „Inimene tunnetab siis paremini, mida tema saab riigilt ja seda, et see on tema, mitte kellegi teise riik,“ põhjendab ta.

Vare tõstab esile ka Eero Loonurme teksti „Hoidkem Eesti sõpru“. „Talent on arengu seisukohalt sarnane majanduses tõmbekeskusega,“ arutleb Vare. „Nende ümber tekib positiivne ja edasiviiv arenguväli. Me ei saa eeldada, et kõik andekad meie väikeriiki jääksid isegi siis, kui me suudaks ja eelkõige tahaks neid välja sõeluda ja arendada. Küll aga peaks me hoidma võimalikult tugevat sidet nendega ning lisaks püüdma angažeerida ka mujal sündinud ja tegutsevaid väljapaistvaid persoone, et oma riiki maailmas promoda.“

Vare eelistuste sekka kuulub ka Ahto Lobjaka “Eesti vajab (vähemalt) põlevkivifondi”. “Loodusvarade maksuga kogutaval fondil on jumet, kuid ainult tingimusel, et selle kasutamine muudel, jooksvate kulude katmise igipõlise vajadusega seotud eesmärkidel oleks seadusandlikult täiesti välistatud,“ tähendab Vare. „Näiteks oleks seadusega nõutud selleks ¾ parlamendi häälte enamus, et seda ajutiselt ja ühekordselt lubada.“ Seda ei saa lubada, et raha jooksvate kulude katmise eesmärgil lihtsalt tuuri pannakse.

Kai Realole jäi silma Kristiina Lillestiku kirja pandud „Eduka Eesti ehitavad edukad lapsed“. „Meie lapsed on väga head faktiteadmises ning kooliprogrammide mahukus annab silmad ette paljudele riikidele,“ kõneleb Realo. „Samas ei piisa sellest, et täiskasvanueas edukalt toime tulla, elus ettetulevate väljakutsetega. Meie kui vanemate (loe: vanemad inimesed) õnnestumist näitab see, kui edukad on meie lapsed.“

Realot kõnetab ka Kristjan Oadi „Eesti edu - helesinine rahvus“, kes soovitab ühiskonnale küpset hoiakut, öeldes, et eesti keel ja kultuur saab ühendada väga mitmekesiste taustadega inimesi.“ Vähem hirmu ja tõrjumist, rohkem avatust ja sallivust, lisab Realo omalt poolt.

Anvar Samost tõstab esile Jaak Roosaare ettepanekut teha Naissaar seksi- ja narkosaareks. Samost ei usu, et selle plaani elluviimisest asja saaks, aga sellest on tal kahju. „Midagi taolist oleks Eestile – ilma irooniata – väga vaja, kas või üksnes tõestamaks, et me ei ole täiesti ära nivelleerunud siin turvalises ja poliitkorrektses Euroopas.“ Veel märgib ta ära Igor Baturini ettepaneku panustada enam Eesti tuntukstegemisse maailmas. „Kui väike riik on tundmatu või tuntud ainult selle poolest, et naaber tahab talle kohe-kohe kallale tungida, siis on asi halb,“ leiab Samost. „Positiivse tuntuse suurendamine on vältimatu strateegiline valik. Häda on teadagi tõsiasjas, et senised katsed Eesti maailma silme alla viimiseks on kõik nirusti välja kukkunud.“

Tarmo Jüristo leiab, et konkursi üldisest tasemest pole põhjust vaimustuses olla. „Aga eks see latt, et idee peaks olema ühtaegu originaalne, teostatav ning hästi vormistatud, ongi tegelikult ka päris kõrge,“ möönab ta. „Eriti selge on pinge originaalsuse ja teostatavuse vahel – ei ole keeruline pakkuda välja midagi, mida keegi teine varem välja pakkunud ei ole, sest nad on hetkeks mõelnud selle peale, kas idee elluviimiskoefitsenti arvestades on kogu asi üldse kirjaliku vormistamise vaeva väärt.“ Jüristole tundub, et konkursi rahaline preemia on mitmel puhul saanud selleks kaalukeeleks, mis on ajendanud autoreid kirjutamist ette võtma.

Jüristo märgib, et konkursitöid iseloomustav läbivalt „teeme-meie-ka-formaat – Singapuri mudeli kopeerimine (Rauno Sigur), „Eesti Apple (Kaur Lass), Norra eeskujul loodusvarade fondi moodustamine (Ahto Lobjakas). Jüristole jäi silma ka, et hulk teemasid kordus: sisseränne, kliimamuutus ja keskkond ja haridus, IT.

Äripäev avaldas tänavu Eduka Eesti arvamuskonkursi raames 52 lugu. Konkurss toimus kuuendat hooaega. Äripäeva partnerid konkursi korraldamisel on tänavu Tallinna Kaubamaja, Danske Bank, Silberauto, Eesti Gaas, Nortal ja Harju Elekter. Konkursi peaauhind on 10 000 eurot. Teise koha saavutaja saab 3000 ja kolmanda koha omanik 2000 eurot. Võitja teeme teatavaks homme.