Kantar Emori uuringuekspert Lele Aak selgitas, et nad tahtsid finantsseiret tehes kaardistada esmakordselt eestimaalaste hoiakuid ka krüptoraha, ühisrahastuse ja fintech-ettevõtete kohta, et näha, kas igal pool kõlavatest teemadest ka päriselt aru saadakse ning neisse oma raha paigutatakse.

Uuringu tulemustest selgub, et Eesti leibkondadest on ostnud investeerimise eesmärgil krüptoraha 2 protsenti ja ühisrahastusplatvormi laenudesse on investeerinud 3 protsenti. Arvelduskontol hoiab oma sääste 67 protsenti leibkondadest ning sularahas 38 protsenti. Üldse mingil moel investeeringuid on pea 20 protsendil peredest.

Peamine takistus krüptorahasse investeerimisel on vastajate sõnul selle tuleviku ebakindlus, teise põhjusena järgneb vähene arusaamine ja teadmised.

„Kui kogu elanikkonda vaadata, siis üldpilt on üsna nõrk,“ ütles Aak teadlikkuse kohta uuematest investeerimisvõimalustest. „Need on keerulised ja enamasti seotud kas IT-teadmistega, nagu krüptoraha, või teatud riskivalmidusega. Eesti inimene üldiselt ei ole väga riskialdis. Nad ei ole nii kiiresti kindlasti vastu võetud, kui need ettevõtted ise tahaksid,“ rääkis ta.

Aak selgitas, et teadmine väheneb umbes 40. eluaasta juures, 18–24 vanusegrupp oli aga hästi kursis. „Tõenäoliselt, kui me oleksime ainult seda sihtgruppi vaadanud, oleks see pilt positiivsem olnud. Noorte teadlike inimeste pealekasv on kindlasti positiivne ka selle valdkonna ettevõtete jaoks.“

Aak märkis, et meie seas on üsna vähe neid, kes saavad säästa piisavalt, et enda tulevikku kindlustada. „See, kui sa iga kuu saad 10 eurot kõrvale panna, tulevikus väga palju ei aita. Sellepärast on need säästmisperspektiivid pigem lühiajalised. Mõeldakse, et mul on vaja aasta pärast osta mingi konkreetne asi, siis ma säästangi selleks. Neid, kes teadlikult pikema aja peale mõtlevad, on ikkagi ainult umbes neljandik.“ Ta lisas, et kui vaadata niipidi, et kolm neljandikku leibkondadest kas ei saa raha säästa või söövad igapäevakulutused säästud ära, on pilt nukker.

Koguni 54 protsenti ei planeeri rahaasju üldse või mõtleb vaid „palgapäevast palgapäevani“. Kui leibkondadelt küsiti, kui kaua nad peamise sissetulekuallika kadudes majanduslikult toime tuleks, kinnitas pea viiendik, et nad saaksid hakkama vähem kui ühe kuu. „See kinnitab, kui õblukesel jääl kõnnib endiselt suur osa meie inimestest,“ märkis Aak. „Piisab töökoha kaotusest ja nad võivad sattuda suurde hätta.“

Kui aga vaadata seda, kui suure summa suudame me igas kuus kõrvale panna, on tulemus Aaki hinnangul hea: kui üldiselt öeldakse, et säästa võiks iga kuu 10 protsenti oma sissetulekust, siis Eesti leibkonnad suudavad keskmiselt säästa 14 protsenti.

Eeskujulikud oleme me ka laenamisel. „Laenude juures öeldakse, et umbes kolmandik sissetulekust võiks olla see summa, mis laenukohustuseks ära maksta, ja rohkem mitte, aga see jäi isegi allapoole. Keskmiselt oli natuke üle 20 protsendi see, mis kohustuste peale kokku kulus.“

„Sularaha on endiselt nii palju liikvel ja just ettevõtjad on need, tõenäoliselt väikeettevõtjad, kes ei taha sularahast üldse lahti lasta,“ rääkis Aak. See, et 38 protsenti leibkondadest hoiab oma sääste kodus sularahas, on tema hinnangul aga lausa ohtlik teadmine.

Leibkondade peamised eesmärgid on võrreldes varasemate aastatega mõnevõrra muutunud ning tervelt 51 protsenti peab järgneva aasta jooksul kõige olulisemaks oma tervisega tegelemist. Eluaseme remont, mis oli veel eelmisel aastal olulisim siht, on esiplaanil 37 protsendil ja reisimine 36 protsendil. Samas plaanib iga seitsmes-kaheksas pere lähiaastatel eluaseme vahetamist. Kasvab ka nende hulk, kes soovivad peamisena säästa ja investeerida – see on tõusnud 21 protsendini.