Rukkikuningana tuntud Hans Kruusamägi, kel Lääne-Virumaal ettevõtte OÜ Simuna Ivax all muude tegevuste kõrval ka kuus kalakasvandust, ütleb, et ka tänavune kevad andis maikuu lõpu ja juuni alguspäevil kalakasvatajatele juba esimese n-ö tormihoiatuse, kui veetemperatuur ähvardas basseinides üle paarikümne soojakraadi kerkida. Ent nüüd juunis on ikka ka vihma visanud ja esimene ehmatus on õnnelikult üle elatud.

„Kui sel aastal on praegu seis veel talutav, siis eelmisel aastal muutus olukord katastroofiliseks ja mingil moel saime kalakasvatusega tegeleda vaid allikate peal olevates kasvandustes Vohnjas, Äntul ja Mõdrikul. Aga näiteks Käruveskis läks vesi juba 26–27 kraadiseks, kalad jäid söötmata ning nende hukkumise vältimiseks tuli neid ümber asustada teistesse kasvandustesse,” räägib Kruusamägi. „Liiga soojast veest kaob hapnik ja kui viskad hapnikuvaesesse vette sööta, siis tekivad seal orgaanilised protsessid ja kalad hakkavad surema. Suutsime seda eelmisel aastal veel vältida, aga kasvandused, mis asuvad jõgede keskjooksudel olid kuuldavasti püstihädas.”

Kruusamägi nendib, et looduslikku jõevett kasutavad kalakasvandused basseinides olevat vett kuidagi kunstlikult jahutada ei ole saa. Mõningast leevendust pakub vee ringipumpamine ja selle hapnikuga rikastamine, aga seda saab teha siiski vaid paar-kolm korda, lõppeks tuleb kasutatud vesi ikkagi puhastada ja keskkonda tagasi lasta. Ta meenutab, et just aasta tagasi, 15. juunil 2018 oli pikast põuast tingituna kalakasvandustes juba jama majas.

„Ega kalakasvatus ei erine suuresti viljakasvatusest – mõlemad sõltuvad meie laiuskraadil ikkagi väga palju ilmastikust. Kui tavaliselt saame seitse-kaheksa tonni vilja hektarilt, siis eelmisel aastal saime kuivuse tõttu vaid tonni,” toob Kruusamägi välja võrdluse. „Kõik sõltub loodusest. Kalade puhul jääb soojas hapnikuvaeses vees juurdekasv kesiseks. Eks see mõjutab otseselt kala hinda ja ega meil enda kasvandustest pärit kala ju eriti saada olegi. Kodumaistes kasvandustes kasvatatud kala hulk on turul väga piiratud ning kui meid tabavad sellised ekstsessid nagu mullu, siis jääb veelgi vähemaks.”

Kuidas põud kusagil veetaset mõjutab, on Kruusamäe hinnangul väga erinev – iga jõgi ja allikas käitub erinevalt. Aga kui üldiselt rääkida, siis eelmisel aastal langes veetase Eesti siseveekogudes keskeltläbi üle meetri. Ja taastus see enam-vähem alles tänavu aprilli teises pooles, kirjeldab ta.

„Kui põuased suved jätkuvad, siis tuleb tegevus ümber kombineerida, ega muu aita,” nendib kalakasvataja. „Tuleb järgida looduslikke olusid ja rajadagi kalakasvandused vaid allikatest maksimaalselt 400 – 500 meetri kaugusele. Tuleb varuda lisaseadmeid, pumpasid, vett hapnikuga rikastada. See on kõik lisakulu.”