Kalakasvanduses mõjub põud sama hävitavalt kui viljapõllul

Kodumaa kalakasvatajad nimetavad eelmise aasta suve selle kuumuse ja kuivuse tõttu katastroofiliseks ning ütlevad, et kui ka tänavu selline ilm kordub, peab nii mõnigi oma tegevuse lõpetama või selle ümber korraldama.

Rukkikuningana tuntud Hans Kruusamägi, kel Lääne-Virumaal ettevõtte OÜ Simuna Ivax all muude tegevuste kõrval ka kuus kalakasvandust.  Foto: Scanpix

Meie paarkümmend suuremat sisevetel tegutsevat kalakasvandust põhinevad enamjaolt nimelt looduslikul ressursil – vett kasvanduse basseinidesse ammutatakse allikatest ja jõgedest. Eelmise aasta suure kuivaga, kui näiteks Kesk-Eesti mõnes piirkonnas ei tulnud kuude kaupa taevast tilkagi vett, muutusid kuivaks mitte üksnes jõesängid, vaid vee hulk vähenes ka allikates ja mis samamoodi hull lugu – isegi allikavesi muutus soojemaks ega olnud enam tavapärane 4–6 kraadi, vaid 7–9 kraadi.

Seega olid paremas seisus need kalakasvandused, mis paiknesid allikate läheduses ning kellel oli varutud piisavalt pumpamisvõimsust, et vett basseinides läbi filtrite ja hapnikuga rikastaamise seadmete ringi ajada.

Enamik Eesti kalakasvatustest on spetsialiseerunud vikerforelli kasvatamisele ning sellisel juhul peab kalade veetemperatuur püsima stabiilselt +15 – +16ºC vahemikus, kalakasvatajate juttude järgi aga kerkis mullu suvel mõnes basseinis juba +25 – +27ºC kanti. Vikerforellile sobib meie jõgede tavapärane veetemperatuur kõige paremini, sest näiteks karpkala vajab üksjagu suuremaid tiike, paalia aga juba ka kestvalt madalamat, +13ºC piiresse jäävat veetemperatuuri, nii ett viimast saabki Eestis kasvatada ainult allikate juures.

Kasvandused vaid allikatele

Rukkikuningana tuntud Hans Kruusamägi, kel Lääne-Virumaal ettevõtte OÜ Simuna Ivax all muude tegevuste kõrval ka kuus kalakasvandust, ütleb, et ka tänavune kevad andis maikuu lõpu ja juuni alguspäevil kalakasvatajatele juba esimese n-ö tormihoiatuse, kui veetemperatuur ähvardas basseinides üle paarikümne soojakraadi kerkida. Ent nüüd juunis on ikka ka vihma visanud ja esimene ehmatus on õnnelikult üle elatud.

„Kui sel aastal on praegu seis veel talutav, siis eelmisel aastal muutus olukord katastroofiliseks ja mingil moel saime kalakasvatusega tegeleda vaid allikate peal olevates kasvandustes Vohnjas, Äntul ja Mõdrikul. Aga näiteks Käruveskis läks vesi juba 26–27 kraadiseks, kalad jäid söötmata ning nende hukkumise vältimiseks tuli neid ümber asustada teistesse kasvandustesse,” räägib Kruusamägi. „Liiga soojast veest kaob hapnik ja kui viskad hapnikuvaesesse vette sööta, siis tekivad seal orgaanilised protsessid ja kalad hakkavad surema. Suutsime seda eelmisel aastal veel vältida, aga kasvandused, mis asuvad jõgede keskjooksudel olid kuuldavasti püstihädas.”

Kruusamägi nendib, et looduslikku jõevett kasutavad kalakasvandused basseinides olevat vett kuidagi kunstlikult jahutada ei ole saa. Mõningast leevendust pakub vee ringipumpamine ja selle hapnikuga rikastamine, aga seda saab teha siiski vaid paar-kolm korda, lõppeks tuleb kasutatud vesi ikkagi puhastada ja keskkonda tagasi lasta. Ta meenutab, et just aasta tagasi, 15. juunil 2018 oli pikast põuast tingituna kalakasvandustes juba jama majas.

„Ega kalakasvatus ei erine suuresti viljakasvatusest – mõlemad sõltuvad meie laiuskraadil ikkagi väga palju ilmastikust. Kui tavaliselt saame seitse-kaheksa tonni vilja hektarilt, siis eelmisel aastal saime kuivuse tõttu vaid tonni,” toob Kruusamägi välja võrdluse. „Kõik sõltub loodusest. Kalade puhul jääb soojas hapnikuvaeses vees juurdekasv kesiseks. Eks see mõjutab otseselt kala hinda ja ega meil enda kasvandustest pärit kala ju eriti saada olegi. Kodumaistes kasvandustes kasvatatud kala hulk on turul väga piiratud ning kui meid tabavad sellised ekstsessid nagu mullu, siis jääb veelgi vähemaks.”

Kuidas põud kusagil veetaset mõjutab, on Kruusamäe hinnangul väga erinev – iga jõgi ja allikas käitub erinevalt. Aga kui üldiselt rääkida, siis eelmisel aastal langes veetase Eesti siseveekogudes keskeltläbi üle meetri. Ja taastus see enam-vähem alles tänavu aprilli teises pooles, kirjeldab ta.

„Kui põuased suved jätkuvad, siis tuleb tegevus ümber kombineerida, ega muu aita,” nendib kalakasvataja. „Tuleb järgida looduslikke olusid ja rajadagi kalakasvandused vaid allikatest maksimaalselt 400 – 500 meetri kaugusele. Tuleb varuda lisaseadmeid, pumpasid, vett hapnikuga rikastada. See on kõik lisakulu.”

Kuumus lööb elurütmi sassi

Jõgevamaal Pedja jõe keskjooksul paikneva Härjanurme kalatalu peremees, ihtüoloogi ehk kalateadlase haridusega Aarne Liiv nendib, et ilmastik, eriti sademetevaegus, puudutab kalakasvandusi otseselt ja juba tänavunegi kuumus tegi liiga, kuigi pole veel olnud pikalt liiga soe – kuumus saabus lihtsalt erakordselt vara.

„Kalade ümbervedu kevadel teistesse tiikidesse koos tiikide või basseinide ettevalmistamisega, et neil oleks seal ka ruumi kasvada võtab oma paar kuud aega,” kirjeldab Liiv. „Meie kõike ei jõudnud enne kuuma tulekut. Kus kalad olid ümber paigutamata ja väga tihedalt, seal tekkisidki probleemid. Praegu on asjad suhteliselt korras, vett jagub ja muidu on ka olud normaalsed.”

Jõgevamaal Pedja jõe keskjooksul paikneva Härjanurme kalatalu peremees Aarne Liiv.  Foto: Scanpix

Ent Aarne Liiv möönab, et sellise veepuuduse puhul, nagu oli Jõgevamaal möödunud aastal, ei aitagi miski. Ta meenutab, kuidas 2010. aasta juuli-august olid samamoodi kuumad, mil saadi esmakordne ilmamõjude tundmaõppimise kogemus. Sellest võetigi õppust ning tänu sellele pääses Härjanurme mullu üksjagu kergemalt. Liiv teab rääkida, et sellist ilmastikku pole vähemalt Jõgevamaal ehk isegi sada aastat või isegi kauem olnud, sestap – kuidas oskadki selleks valmis olla.

Loe täismahus artiklit Äripäeva teemaveebist Põllumajandus.ee.

Hetkel kuum