Meravita vassis labori ja teadlaste kohta

Kui varem oli Meravita veebilehel juttu laborist, siis pärast seda, kui Äripäeva ajakirjanikud eelmisel nädalal Investoriteliidu ja Meravita juhtidega ühendust võtsid ja tekkinud kahtluste kohta küsimusi esitasid, toimus ka Meravita kodulehel kiire muudatus: varasem labori tutvustus muutus nüüd tootmislabori tutvustuseks. Olulisi muudatusi tehti veel teisigi: näiteks oli kadunud info automatiseeritud tootmise kohta.

Veterinaar- ja toiduameti info kohaselt ei ole Investoriteliidu aktiivse reklaamikampaaniaga väikeinvestoritelt raha kaasaval Meravital laborit.

Ettevõte tunnistas kohalkäinud ajakirjanikele, et tooted töötati välja teadusringkonnas tundmatute inimeste, algselt koguni tudengite poolt, kuigi investoritele räägitakse Eesti teadlastest.

Kui reklaamides ja investorkohtumistel räägitakse Eesti teadlastest, kes arendavad Meravita tooteid laboris, siis mitmete allikate sõnul see päris nii ei ole ja seetõttu jääb ka põhjendamatuks väikse müügikäibe taustal tehtud suured kulutused, mis firma hiigelkahjumisse on viinud. Milline on Meravita labor ja kas seal töötavad teadlased, seda läksid Äripäeva ajakirjanikud välja selgitama.

Investoriteliidus ja Meravitas olid möödunud nädalal kibekiired tööpäevad. Ühelt poolt on firma kolinud alles uutesse ruumidesse ja seab ennast sisse. Teisalt aktiviseerusid Meravita töötajad kiirelt, kui said teada, et Äripäev ettevõttest lugu kirjutab. Ehk siis: kui Meravita suuromanik ja Investoriteliidu üks asutajatest Swen Uusjärv ütles, et uut laborit saab külastada alles jaanuari keskpaigas, suudeti tegelik külastus organiseerida ühe päevaga. Äripäev käiski läinud nädalal uurimas, mis asju Meravita oma uutes tootmisruumides ajab. Pilt, mis avanes, üllatas.

Ajakirjanikud võttis vastu päris suur Meravita seltskond: kommertsdirektor Erik Rüütel, Meravita juhatuse liige Heikki Moik, teadus- ja tootearenduse osakonna liikmed Alevtina Peek ning Ave Raudmäe. Investoriteliitu, mis suunab investorite investeeringud peaasjalikult Meravitasse, esindas Asso Laido. Koosolekuteruumis liitus seltskonnaga hiljem ka Meravita juhtivteadur Toomas Kaevand. Ettevõtte asutajat ning suuromanikku Swen Uusjärve kohal ei olnud.

Võõrustajad olid end selgelt hästi ette valmistunud: kogu külastuse vältel oli asjaosaliste jutt väga osav ning küsimustest labori GMP (good manufactoring practise) sertifikaadi või teadlaste tausta kohta püütakse kergelt üle libiseda hoopis muudele teemadele: Meravita koostööpartneritele, suurele ambitsioonile, kohe-kohe ees ootavale suurele edule ning muidugi toodetele. Ja mis seal salata, lastele mõeldud vitamiinid nägid tõesti nunnud välja.

Edasi viidi külastajad tutvuma laoruumide ning tootmisruumiga, mida Meravitas laboriks nimetati. Kohe võeti kasutusele ka ettevaatusabinõud: jalga tuli ajada sinised haiglasussid, sest alles siis võis ületada teibiga üle põranda tõmmatud joone.

Laoruum oli jahe, suurtele riiulitele olid pandud suured valged ämbrid ja pappkastid, kus sees tooraine, mis hiljem kapslitesse pannakse. Silm püüdis kinni ka kapslid, ent pimedas polnud aru saada, kas tegu on juba valmis toodetega või kapslikestadega, mis alles ootavad täitmist.

Ja nüüd ootaski ees paljukõneldud tootmislabor. Nagu Äripäevale varem veterinaar- ja toiduametist öeldi, ei ole ettevõttel laborit. Samuti ei tee ettevõte VTA sõnul laboratoorseid analüüse. VTA sõnul on ettevõttel luba nii tootmiseks kui ka pakendamiseks. Tootmise all mõistetakse koostisosade kokkusegamist ja kapseldamist ning müügipakendisse pakendamist. Ainult pakendamine on valmistoote pakendamine müügipakendisse, näiteks kapslite sulgemine purki.

Uksest sisse astudes avanes kõnekas pilt. Tõsi, ärisaladuse tõttu ei võinud seda pildistada, ka ei võinud enam kui meetri jagu uksest sisse minna. Seetõttu peab leppima vaid kirjeldusega.

Keset silma järgi hinnates nii umbes 30-40ruutmeetrist ruumi asus üks masin, mille ülesanne oli tabletilehtedele ehk blistritele tagumist paberit panna. See masin aga ei töötanud, kuigi Meravita hõberull oli masinale paigutatud küll.

Ruumis oli klaasseintega eraldatud veel üks väike ruum, kus toimetas kaks naist: üks tegutses masina taga, mis paneb pulbrit kapslitesse, teine tuli meid aga tervitama. Näha polnud täisvõimsusel huugavaid seadmeid, mis Meravita hitt-toodet Pohmut valmistaksid, nagu räägitakse Investoriteliidus investoritega kohtumistel.

Eelnevalt oli sõltumatu eksperdina TÜ farmakognoosia professor, paljude teadustööde autor professor Ain Raal meile selgitanud, et tõsiseltvõetavatel teaduslaboritel on olemas GMP (good manufactoring practise) sertifikaat. Selle kohta uurides ütles teadus- ja arendusjuht Alevtina Peek, et Meravita laboril sellist sertifikaati pole.

Tootmisruumi ehk Meravita labori külastus tundus eriti veider, arvestades, et reklaamvideos, milles näitleja ja Riigikogu liige Üllar Saaremäe Investoriteliidu kaudu investeerimist promob, näitatakse suurt laborit, kus mikroskoobi taga tegutseb üks tumedapäine laborant ning hiljem veel kaks inimest. Lisaks vilksatab klipp automatiseeritud tootmisliinist, kus aparatuur usinalt tegutseb.

Mõningase otsimise tulemusena leiab, et need klipid on ostetud foto- ja videokeskkonnast Shutterstock ehk tegu on lavastusega. Seega pole ka ime, et ajakirjanikele näidatud tootmislaborina esitletud koht erines reklaamvideos potentsiaalsele investorile näitavast nagu öö ja päev.

Äripäevaga kõnelenud allikad ütlesid, et ilmselt on investoritele näidatud klipp kuskilt võetud või filmitud mõnes „päris laboris“. Eriti arvestades, et enne Värvi tänavale kolimist olid ettevõtte ruumid päris väiksed ning tootmine oli hoopis 0-korrusel ehk allikate sõnul keldris.

Meravita suuromanik Swen Uusjärv asus telefonikõnes vana tootmiskohta kiiresti kaitsma, küsides, kas firma ei võigi kuskilt alustada! Võib, ent firma veebilehe andmeil algas arendustöö 2010. aastal ja esimesed personaalsed vitamiinid valmisid 2014. aasta veebruaris. Samuti on tähelepanuväärne, et veterinaar- ja toiduameti andmeil on uued ruumid, kus firma toodab, oluliselt suuremad. Jääb küsimus, mil viisil sai firma nõnda väikestes tootmisruumides teostada investoritele kõneldud globaalset ambitsiooni ning laienemist, millest on kõneldud aastaid, ent mis endiselt teoks pole saanud.

Küsimusele, miks ei ole ettevõttel veterinaar- ja toiduameti andmeil laborit, vastas Moik: “Ma ei tea, kust teil sellised väited tulevad. Meil on olemas kasutusluba veterinaar- ja toiduameti poolt antud.” Mida ta ütleb aga selle kohta, et laboratoorseid analüüse ka ei tehta? “Veel kord ütlen, meil on Värvi tn 5 veterinaar- ja toiduameti poolt antud kasutusluba. Antud novembrikuus 2019.”

Meravita müügitöötaja sõnul on tooted arendanud välja Eesti teadlased, kelleks on Jaak Suurpere, Alevtina Peek ja Ave Raudmäe. Juttu laborist ja Eesti teadlastest aetakse investoritele ka Investoriteliidus.

Eesti teadusinfosüsteemis (ETIS) nimetatud teadlaste kohta andmeid polnud. Tartu Ülikooli teadlaste sõnul on aga kõik tõsiseltvõetavad teadlased selles infosüsteemis oma andmed avaldanud, samuti peaks olema leitavad teadlase avaldatavad teadustööd. Et tooteid välja arendada, on eelkõige vaja kompetentsi ja personaalsete vitamiinide tegemine pelgalt küsimustiku abil kõlab soolapuhumisena, rääkis Äripäevale Tartu Ülikooli farmakognoosia professor Ain Raal enne ajakirjanike laborikülastust.

Ettevõtte juht Heikki Moik ja juhtivteadur Toomas Kaevand möönsid Meravitas kohapeal, et kõige kindlam viis personaalseid toidulisandeid välja töötada on küll vereproov, ent praeguse algoritmi põhjal suudetakse igasugused ekstreemsused välistada. See oli ka vastus küsimusele, mil viisil kontrollitakse, et vitamiini tellija paneb kirja õiged andmed, mitte ei ütle, et ta sööb nädalas kümme pakki võid ning ainult kaks kartulit. Nimelt väldib algoritm erinevate vitamiinide päevase lubatud maksimumkoguse ületamist, hoolimata sellest, mida klient sinna küsimustikku kirja paneb.

“Personaalsete toodete ettevalmistamises on osalenud erineva akadeemilise taustaga professionaalidest koosnev meeskond, kuhu kuuluvad nii biokeemikud, bioloogid, toitumisspetsialistid, farmatseudid, toidutehnoloogid ja geenitehnoloogid, keda ühendab süvendatud huvi inimese füsioloogia ja tervise vastu,” ütleb Meravita veebilehekülg.

Kuigi nii Meravita veebileht, ettevõtte juht kui ka Meravita müügitöötajad on varem Äripäevale öelnud, et keerulise küsimustiku ja algoritmi tegid valmis Tallinna ja Tartu Ülikooli teadlased, lükkas Kaevand selle ümber.

Tegelikkuses on tegu lõpukursuse arstitudengite tehtud projektiga Kaevandi juhendamisel, mis võis olla oluline osa neist kellegi lõputööst. Kaevand möönis, et tudengitel polnud sel ajal veel mingisugust teaduskraadi, samuti pole temal endal meditsiiniharidust. Kaevand töötab praegu TalTechi infotehnoloogia osakonnas teadusarvutuste teenusehaldurina. Meravita praegustel tootearendusega tegelevatel töötajatel on ühel toidutehnoloogia magistrikraad ja teisel meditsiinilise keemiku magistrikraad. ETISist neid ei leia, samuti pole leida nende kirjutatud teadusartikleid.

Täpsustavatele küsimustele oma teadustausta kohta rääkis teadus- ja tootearendusjuht Alevtina Peek, et varem tal taoliste toodete väljatöötamise kogemusi pole, kuid ta on magistrikraadi saanud Taanis ning töötanud varem Taani teaduslaborites ja praegu töötab kolmandat aastat Meravitas. Tema jutu katkestas kommertsdirektor Erik Rüütel, kes selgitas meile, et Meravita eelistabki noori spetsialiste, kes on kaasaegsete teadustöödega paremini kursis. Näiteks valib ta oma lapsele pigem noore perearsti, mitte 45aastase staažiga. Samuti ei võtaks ta Meravitasse tööle mingit “vana Premia või mis iganes kuradi (vabandust) toiduinseneri”, vaid tahab rahvusvahelise kogemusega väljaõppinud noort spetsialisti, kes on motiveeritud ja kel silmad säravad.

Arvestades Investoriteliidu ja Meravita senist juttu sellest, kuidas Eesti teadlased arendavad Eestis asuvas laboris välja uusi tooteid ning kohapealset tegelikkust (milles ilmnes, et labor on tegelikult tootmisruum ning teadlasteks nimetatakse teadusringkondades tundmatuid inimesi), jääb põhjendamata see, kuhu investorite raha seni tegelikult läinud on.