Joonas Kerge • 6. detsember 2014
Jaga lugu:

Toonus kehale ja puhkus vaimule

Pärast ujumist on vaim puhanud, pealegi annab ujumine väga hea toonuse ka kehale.
Pärast ujumist on vaim puhanud, pealegi annab ujumine väga hea toonuse ka kehale.   Foto: Andras Kralla, Äripäev

Võib öelda, et ujumine on väga laialt levinud spordiala – suvist suplust naudivad ju nii väikesed kui ka suured. Kui saabub sügis, jääb suplejaist alles väike hulk tõsiseid harrastajaid, kes lähevad loodusliku veekogu asemel siseujulasse.

Tallinna Sadama juhatuse liige Allan Kiil on ujumisega tegelenud juba kuuendast eluaastast peale. Tal on olnud nii tihedaid võistlusperioode kui ka hetki, mil ei ole vette tahtnud. Praegu käib ta ujumas siis, kui tekib võimalus. “Ma ei võta seda kui päevaplaanilist kohustust. Reisidele minnes on küll varustus alati kaasas,” rääkis Kiil.

Kiilile meeldib ujumise juures võimalus võtta aeg maha, olla oma mõtetega ja tegeleda iseendaga. “Sa küll ujud otsast otsa ja sul on mingi eesmärk, aga sa ei pea kellegi järgi jooksma nagu mõne muu spordiala puhul, sul on oma kiirus ja aja mõõt,” täpsustas Kiil. Pärast treeningut on vaim tema sõnul puhanud. Pealgi annab ujumine vaieldamatult väga hea toonuse ka kehale.

Lapsed ujulasse kaasa

Kindlat treeningplaani mehel paigas pole, vette üritab ta jõuda vähemalt korra nädalas. Et ujumispisik on nakkav, külastab ta basseini tavaliselt koos lastega.

Kiili lemmikujumisstiil on ajaga muutunud, vanemana meeldivad talle pigem rahulikumad stiilid. “Varsti hakkad juba vaatama, et koer on ka täitsa lahe stiil,” muigas ta. Praegu on põhiline krool ja rinnuliujumine, aga võistlus­aegadel sai kõike ujutud. “Paremad tulemused olid vabaujumises, delfiinis ja mõne Eesti rekordi üritasin teha ka kompleksujumises,” ütles ta.

Tippujujaks kujunemise valud ja rõõmud. Kiil tuli aastatel 1983–1991 Eesti meistriks tervelt 11 korral, seega on tegu omaaegse tippsportlasega. Meistriks kasvamine polnud aga Kiili sõnul alati sujuv teekond.

Olulist rolli mängisid selles mehe isa ja treener Eve-Mai Maurer, kes said hästi hakkama veenmisega, et poisil ei tasu trenni katki jätta. Noorel Kiilil oli pidevalt tahtmine öelda, et nüüd aitab ja tema enam trenni minna ei taha.

“Need ajad läksid mööda, kui tekkis teadmine, et treening ja võistlused on mingil määral harmoonias ehk tulemus tuleb, kui vaeva näha. Siis tekkis loobumismõtteid aina vähem,” lisas Kiil.

 

Ametlikud võistlused on neljas ujumisviisis ja neid kombineerivas kompleksis

Liblikujumine ehk delfiin: ujumine kõhuli­asendis, kätega tehakse paaristõmbeid. Ka ­jalad töötavad paaris, tehes kaks delfiini lööki iga kätetõmbe kohta. Ujuja diskvalifitseeritakse, kui kohtunik leiab, et ujuja jalad või käed ei tee üheaegseid liigutusi või kui ujuja ei puuduta pöördes või finišis seina mõlema käega samal ajal.

Seliliujumine: ujumine seliliasendis, käed ja jalad töötavad eraldi. Selili on ainus ujumisviis, kus ei tohi startida pukilt, vaid peab startima veest. Pööretena on lubatud saltopöörded, kus ujuja pöörab ennast vahetult enne seina kõhuli, teeb salto ja tõukab end seinast eemale selili­asendis. Finišeerida tuleb seliliasendis.

Rinnuliujumine ehk konn: ujumine kõhuli­asendis, jalad ja käed teevad paaristööd. Kätetõmme on lühike ega ulatu õlgadest kaugemale, jalalöögi puhul kõverdatakse jalgu samuti tugevalt ning erinevalt teistest ujumisviisidest lüüakse jalgadega otse taha. Pöörde- ja ­finišiseina peab puudutama mõlema käega samal ajal, pärast pöördeid ja starti on lubatud teha üks veealune kätetõmme ja jalalöök.

Vabaujumine ehk krool: vabaltujumise distantsidel on lubatud kõik ujumisviisid, ent tavaliselt eelistavad ujujad krooli, kuna see on kõige kiirem. Käed ja jalad töötavad eraldi ja pööretena on kasutusel saltopöörded.

Mitu võitu ühe päevaga

Võistlusaastad on Kiilile mällu talletanud palju eredaid hetki. Ühe selgema mälestuse toob ta Eesti meistrivõistlustelt, mis olid tollal kolmepäevased. Juhtumi aastat ja kuupäeva ta küll täpselt ei mäleta, ent tegu võis olla 1985. aasta 26. mai võistluspäevaga.

“See oli viimane võistluspäev ja kavas oli 400 meetrit kompleksi, 200 meetrit delfiini ja 1500 meetrit vabalt. Minu tollane treener Uno ­Tõnnus ütles, et Eesti meistrivõistlused ei ole sel aastal kõige tähtsamad ja pean koguma koormust liidu võistlusteks, et seal heas vormis olla. Seetõttu ujusin kõigil nimetatud aladel. Kui olin 400 meetrit kompleksi ära võitnud, käskis ta mul 200 delfiini start vahele jätta ja kindlasti osaleda 1500 meetri vabalt ujumises. Päeva lõpuks oli ka too meistri­medal minu. Mäletan veel, et teisele kohale tuli Antti Aasma, kellega koos seal rabelesin,” meenutas Kiil võidukat päeva.

Tagantjärele mõtiskles ta, et äkki oleks ta suutnud ka 200 meetrit delfiini ära ujuda, aga tõdeb, et siis oleks ilmselt pidanud 1500 meetrit Anttile ära andma.

 

Tippujujad on, heal tasemel ujulat pole

Ujumisliidu peatreener ­Riho ­Aljand

Ujumises on rahvusvaheline konkurents ülitihe – medaleid võidetakse ja kaotatakse vaid sekundisajandikega. Eilsed-tänased medalivõitjad on klubide-treenerite töö ja alaliidu tegevustoetuse süsteemse ettevalmistuse tulemus, mitte eraldi toimetamise produkt.

Eestis on tehtud hea töö ­vanade ujulate renoveerimisel, ent on ka puudujääke. Paljud ujulad on seotud üld­küttevõrguga, mistõttu lõpetavad need tegevuse suvel juulist septembrini.Probleemi aitaks sportlaste jaoks leevendada eelsoojendustega väliujulad, ent neid Eestis ei ole. Võimalik koht selleks koos juba olemasoleva basseiniga on Tallinnas Nõmme Spordikeskuses. Sinna saaks arendada korraliku ujumiskoha, kui basseini eelsoojendus välja ehitada. Mõni aasta tagasi tegime seal nii ehitusmaksumuse kui ka tegevustasuvuse arvutused – need näitasid projekti tasuvusajaks 3–5 aastat. Praegu viivad ujumisklubid suvisel ajal raha riigist välja, korraldades suvelaagreid mujal.

Rahvusvahelist tiitlivõistlust pole kuskil korraldada. Eesti ujujad näitavad häid tulemusi, ent Eestis pole esindusujulat, kus võiks korraldada rahvusvahelisi tiitlivõistlusi. Ka väiksemaid ujulaid oleks juurde vaja.

Treeneritel on veest tõsine puudus. Kui paljudel spordialadel on probleemiks treenerite vähene pealekasv, siis ujumisel on see aeg möödas. Olukord on pigem selline, et noored hakkajad treenerid ei saa oma ettevõtlikkust rakendada, sest pole ujulaid. Spordi rahastamine on saanud Eestil Achilleuse kannaks.

Lapsevanemad kannavad kulud. Ujumise valupunktiks on veeüüri hind, sest kohalikud omavalitsused ega riik ei suuda piisavas mahus klubidele toetust pakkuda, mistõttu jääb suurem osa kuludest lapsevanemate kanda.Suured kulud vähendavad väiksema sissetulekuga perede võimalusi oma lapsi ujumiskursustele või treeningutele saata.

Sportlaskarjääri lõpetas eluaegne võistluskeeld

Tänapäeval saavad sportlased võistluskeelu dopingu, kokkumängu ja muu ebaausa tegevuse eest, aga Kiili karjääri lõpetas eksimine nõu­kogude korra vastu.

“See juhtus pärast Eesti–Soome maavõistlust. Välismaalasi ei tohtinud sel ajal Tallinnast välja viia, aga meie sõitsime võistluse järel linnast välja loodusesse ja kui sealt naasime, oli pahandust palju,” rääkis Kiil. Sellega oli tollane meisterujuja eksinud nõukogude sportlase moraali vastu.

Mehe sõnul ei jäänud tal otseselt midagi saavutamata ja seetõttu hinges ei kripelda. “Eks tollal tahtsid kõik saada võite ka mujalt kui ainult Eesti–Soome maavõistlustelt ja Baltimaadest.”

Jõuproovid jäid ida poole, näiteks rahvaste spartakiaad. Nõukogude Liidu ujumine oli väga tugev, kui koondisesse pääseti, oldi maailma tipule juba väga lähedal. “Ehk see oli mingi eesmärk, aga eks iga inimene sai selle sees olles aru, kui kaugele ta tiivad kannavad,” märkis Kiil.

Arengumootoriks järelkasv

Kiili hinnangul on ujumise populaarsust harrastuslikul tasemel aidanud tõsta eelkõige ujulate ehitamine. Paljud vanad ujulad, sealhulgas koolide basseinid, on renoveeritud. Mehe sõnul tähendab see laiemalt eelkõige, et potentsiaalset noort ujujat on lihtsam üles leida ja temaga edasi töötada.

“Lisaks taristu arengule on spordiala populaarsust aidanud tõsta ka meie ujujate head tulemused,” märkis ta.

Võrreldes Kiili sportlaskarjääri aegadega, mil ujumist kajastas ainult Spordileht, mängib ka meedia tänapäeval Kiili sõnul olulist rolli ning tal on hea meel, et ujumine pildis püsib. 

Eesti ujumisel läheb praegu hästi. Eesti Ujumisliidu peatreeneri Riho Aljandi sõnul on tänavune aasta alale tähendanud uute suurte projektide algust. Käima lükati ujumise algõpetuse projekt “Veega sõber” ja tippspordi eliit­grupi tegevus käib sügisest endise Sloveenia staari ­Peter Mankoci juhendamisel.

Aljand ütles, et noor põlvkond on paljulubav. “Peale on kasvamas nii naiste kui ka meeste poolel päris lootustandvaid sportlasi. Vana kaardi­vägi püsib meeste poolel täiesti teojõuline, naistel on käsil põlvkonnavahetus,” lausus ta.

Aljand nentis, et nii väikeses riigis nagu Eesti ei tekigi massiliselt maailmatasemel sportlasi. Meie suur edu on seegi, kui mõni pääseb tiitlivõistluse finaali või medalile. 

Jalgpallist vaid sammu võrra maas

Ujumine ei ole niivõrd menukas kui näiteks pallimängud. Siiski kasvab ujumise harrastajate arv iga aastaga. “Spordiregistri andmetel oleme praegu jalgpalli ja võimlemise järel tugeval kolmandal kohal,” ütles Aljand.

Sarnaselt Kiiliga näeb ka Aljand ala tutvustamisel olulist rolli meedial. Tema hinnangul on ujumine viimasel ajal saanud tavainimesele palju mõistetavamaks ja hingeliselt lähedasemaks. Paljuski näeb ta selle taga eelmiste aastate rahvusvahelisi medalivõite, aga kiidab ka seda, et ujumisest on rohkem teleülekandeid tehtud.

Samas on ala värskel menul ka varjukülg. Ujumise populaarsuse kasv nii laste kui ka täiskasvanute seas on Aljase sõnul tinginud olukorra, kus veepinda lihtsalt ei jagu. Klubide kasv on piiratud ja uute klubide tekkimine pea võimatu.

Hetkel kuum Äripäevas

Sellel veebilehel kasutatakse küpsiseid. Veebilehe kasutamist jätkates nõustute küpsiste kasutamisega. Loe lähemalt