Artikkel
  • Jaga lugu:
    Tähelepanu! Artikkel on enam kui 5 aastat vana ning kuulub väljaande digitaalsesse arhiivi. Väljaanne ei uuenda ega kaasajasta arhiveeritud sisu, mistõttu võib olla vajalik kaasaegsete allikatega tutvumine.

    Hans Weiss: arsti ei saa enam usaldada

    Viinis elav Austria ajakirjanik Hans Weiss väidab, et patsiendina ei saa enam arsti usaldada, kuna farmaatsiatööstuse finantshuvid on Euroopas meditsiinis sedavõrd suured.

    Sellega seoses andis Hans Weiss intervjuu, milles väidab, et patsiendina ei saa enam arsti usaldada, kuna farmaatsiatööstuse finantshuvid on Euroopas meditsiini vallas sedavõrd suured.
    Kui korrumpeerunud on Teie arvates Euroopa ravimi- ja meditsiinivaldkond ning kuidas Te lühidalt selle tööstusharu sees toimuva kokku võtaksite, millised jõujooned valitsevad ning kas see on nende aastate jooksul, mis Te meditsiiniajakirjanikuna olete tegelenud ka muutunud?
    Ma ei ole päris kursis hetkeseisuga, sest sellest ajast saadik, kui ma oma raamatu avaldasin, olen tegelenud teiste teemadega. Aga ma ei usu, et midagi väga palju muutunud oleks. Ma olen märganud, et Euroopas saavad ravimikontsernid erinevalt USAst veel palju häbematumalt ja takistamatult oma turundusplaane läbi viia, kuna Euroopas ei ole poliitikud praktiliselt üldse huvitatud ravimikontsernide kontrollimisest ning karistamisest. Riigid suures osas ei sekku ning annavad ravimikontsernidele vabad käed.
    Kui Ameerika Ühendriikides on juba ammu asutud seda valdkonda n-ö puhastama, siis miks ei ole seda suudetud veel Euroopas teha?
    USAs on traditsioon täiesti teine. Näiteks mis puudutab poliitikute hoiakut suurte rahvusvaheliste kontsernide suhtes. Kui nad seal sigadusi korraldavad, tuuakse nad kohtu ette ja viimastel aastatel on seal määratud tohutuid trahve. Nii näiteks pidi Pfizer 2-3 aastat tagasi maksma 2,3 miljardit dollarit eri korruptsioonipraktikate eest. Sealhulgas arstide mõjutamine, haigekassale esitatavate arvete võltsimine jne, jne.
    Üldjoontes võib öelda, et suured kontsernid on kõik seaduserikkujad.  USAs tuleb neil kohtus vastust anda, neile määratakse suuri trahve. Euroopas võivad nad suurelt jaolt teha, mida nad paremaks peavad. Vaid mõnikord toimub siin-seal mõni protsess, aga mina isiklikult tunnen küll riikide ja Euroopa Liidu enda poliitikute puhul puudust sellest, et suuri kontserne kontrollitaks.
    Miks see kontroll siis Euroopas ei toimi?
    Võimalik, et USAs on ravimikontsernid käitunud palju kauem ja palju häbematumalt kui siin. Korruptsioon saavutas juba sellised mõõtmed, et poliitikud olid sunnitud kehtestama karmimad reeglid ja nende täitmist ka kontrollima. Siin Euroopas puudub lihtsalt vastav teadlikkus. Ikka veel.
    Te kirjutate oma raamatus, et ravimifirmad rahastavad ka Euroopa ravimiametit, mis oma olemuselt peaks olema täiesti sõltumatu asutus. Palun selgitage, kuidas see toimub? Kas Teil on andmeid ka selle kohta, et selline rahastamine võib toimuda riikide tasandil ehk siis kohalikes ravimiametites?
    Kui vaatame Londonis asuva Euroopa ravimiameti eelarvet, siis kolmandik vahenditest tuleb Euroopa Liidult, kaks kolmandikku ravimikontsernidelt. See käib nende summade kaudu, mida nad tasuma peavad, kui nad tahavad ravimeid turule tuua ja selleks eelnevalt kontrollida lasta. Pean seda väga küsitavaks. Saksakeelses keeleruumis kehtib ütlus: kel raha sel võim. Mitmed näited tõendavad, et isegi kui ametlikult on kõik sõltumatu ja ravimikontsernid ei tohi ametlikult midagi mõjutada, siis kuna sinna voolab niipalju raha, kuna neil on nii palju inimesi ja kontakte selles ametis, siis juhtub nii, et loa saavad ravimid, mida ei tohiks mingil juhul ringlusse lasta. Üks suhteliselt drastiline näide on Accomplia, see on üks kas aastal 2004 või 2005 Euroopas müügiloa saanud ravim. USAs luba ei antud, kuna oli suuri kahtlusi kõrvaltoimete suhtes. Ka Euroopas tuli ravim mõne aasta pärast müügilt kõrvaldada, kuna selgus, et kõrvaltoimed olid liiga rängad. Kui jälgida detailselt kõiki ravimite heakskiitmismenetlusi, siis tõusevad ihukarvad püsti. Kui üks ravim saab müügiloa, siis toimub see uuringute baasil, mis on täielikult olnud firmade kontrolli all. Pole ühtegi sellest tööstusest sõltumatut uuringut, mis sellele ametile esitatakse. Minu arvates vajab Euroopa poliitika parandamist ning on tungiv vajadus kehtestada kord, et loa saamise eeltingimuseks on sõltumatute uuringute esitamine. Praegu on nii, et kui Euroopa turule tuleb uus ravim, siis ei ole teda piisavalt testitud, seda ei ole testitud sõltumatute uuringute käigus ning sõltumatute teadlaste poolt. Põhimõtteliselt on iga uut ravimit neelav patsient teatud sorti katsejänes.
    Ning veel üks tähelepanek Euroopa ravimiameti kohta. See amet ei allu Euroopa Komisjonis mitte tarbijakaitsega tegelevale osakonnale, vaid majandusvolinikule.  See paneb paika jõujooned – eelkõige on eesmärgiks teha äri ja teenida raha, mitte tarbijat kaitsta. Minu arvates on tegemist täiesti vale rõhuasetusega.
    Olete kasutanud andmete saamiseks mitmeid kordi valeidentiteeti, esitlenud end nii arsti kui ka ravimifirma spetsialistina. Kui raske on selles valdkonnas andmeid koguda?
    Farmaatsiasektoris tegutseva ajakirjaniku jaoks on tegemist ühe kõige suletuma süsteemiga, kus väljapoole jõuab vähe siseinfot. Suurtes kontsernides kehtib omalaadne kaksikmoraal. See, mida avalikkus kuuleb, on alati, kui palju raha kulutavad firmad uuringutele ning kui kallid need on ning et nad tegutsevad alati patsientide huvides. Kuna siseinfole on väga raske jälile saada ning mõista, kuidas süsteem seespidiselt toimib, otsustasin valeidentiteedi kasuks ning esineda kas ravimiesindaja või ravimikonsultandina.
    Läbisin eraldi väljaõppe, kuid ei saanud ravimiesitlejana tööd, kuna olin liiga vana. Õnneks ehitasin endale üles ka karjääri ravimifirma konsultandina, mis oli palju lihtsam. Ainus, mis mul vaja oli, oli üks krediitkaart, interneti- ja telefoniühendus. Ning kui minna, nii nagu mina seda tegin, ühele kinnisele ravimikongressile, kus tuleb ühe nädalavahetuse eest tasuda 4000 eurot, siis kui niipalju raha maksta, ei küsi keegi, kes te olete. Olete lihtsalt osa sellest kinnisest kogukonnast. Nii pääsesin ligi kõikvõimalikule siseinfole, ostsin väga suure raha eest ka uuringutulemusi, ning see võimaldas mulle heita pilk sellele, kuidas farmaatsiatööstus tegelikult toimib.
    Paljukiidetud uuringud ja neile tehtavad kulutused on pigem kõrvalise tähtsusega, seda öeldakse omavahel kongressidel ka väga selgesti välja: „Me oleme marketingist ja mitte uuringutest lähtuv tööstusharu.“ Turundusmeetmete juurde kuuluvad muu hulgas ka arstide mõjutamine, otsesed ja kaudsed altkäemaksud jne jne. Selleks annavad kontsernid välja 3 kuni 4 korda rohkem raha kui uuringute jaoks. Ning sellega teenivad nad ka suurt raha. Kui vaadata suurte kontsernide kasuminumbreid, siis selliseid ei leia ühestki teisest tööstusharust.
    Jutt on suurusjärkudest, mille puhul 20, mõningatel juhtudel kuni 45 protsenti käibest on kasum. Sellest võivad teised ainult unistada. Ametlikult aga nurisevad nad selle üle, kui halvaks on muutunud tingimused ja kui vähe raha nad teenivad. See kõik ei pea muidugi paika. Suurt raha teenivad nad eelkõige tänu korruptsioonile ning tänu sellele, et nad nõuavad ravimite eest sedavõrd kõrget hinda. See, mis üks ravimi tootmine maksab, moodustab ravimi müügihinnast 1 kuni 2 protsenti. Ning tänu sellele, et vahe nii suur on, on ka kasumid sedavõrd suured.
    Mis juhtus, kui tuli avalikuks, et te olite kasutanud valeidentiteeti? On Teid kohtusse antud, ähvardatud?
    Tuli kõikvõimalikke ähvardusi, aga suures plaanis piirdus asi sellega, et öeldi, see kõik on vale. Minu kogemus näitab seda, et suured ravimikontsernid reeglina sellistel juhtudel kohtusse ei kaeba. Neil on sedavõrd must südametunnistus, et kui peaks selline protsess käivituma, siis on iga kord avalikud kohtuistungid, millest teavitab ajakirjandus, kus iga korraga tuleb rohkem avalikuks, kuidas nad toimivad, kui korrumpeerunud nad on, kuidas nad seadusi eiravad - see kahjustaks neid enam kui nii, et nad ütlevad, me pigem ei reageerigi sellele, kuna kaks nädalat hiljem ei huvita see teema niikuinii enam mitte kedagi. Ajakirjandus on ju kiiresti edasiminev nähtus, mõne nädala pärast on kõik möödas.
    Teine lugu on arstidega. Nemad kaebavad palju sagedamini kohtusse. Mina ju esinesin kõrge positsiooniga arstide, kliinikute juhtide ees ühe Ameerika biotehnoloogiakontserni konsultandina ning valetasin, et see kontsern on välja töötanud uue ravimi, et tegemist on antidepressandiga ning et seda tuleb testida raskete patsientide peal. Vormistasin ravimi katsetamise ettepaneku patsientide peal nii, et see oleks olnud illegaalne.
    Pakkusin neile välja toona tavalisena kehtinud pearaha, see oli vist ligikaudu 8000 eurot patsiendi pealt. Minu suureks imestuseks olid nad kõik otsekohe nõus. Nad olid ilma pikema kaalumiseta nõus läbi viima ebaseaduslikke katsetusi. Tegemist ei olnud ükskõik milliste arstidega, tegu oli psühhiaatrilise meditsiini tippudega Saksamaal. Sama mõjukaima Austria psühhiaatri puhul.
    Nad reageerisid avalikustamisele vihaselt, ütlesid, et see kõik pole tõsi ning et see ei ole illegaalne. Üks arstidest, Müncheni kliiniku juhataja, ähvardas kohtusse kaotada. Käis äge kirjavahetus milles ta ähvardas, et kui ma oma väiteid tema korrumpeerituse osas tagasi ei võta, siis ta kaebab mu kohtusse. Seda ta aga ei teinud. Lõppkokkuvõttes olid kõik vaid tühjad ähvardused.“
    Miks korruptsioon meditsiinivaldkonnas on ohtlik? Miks tuleb sellistest asjadest rääkida?
    Siin mängivad olulist rolli kaks olulist huvide valdkonda. Ühest küljest on meditsiini ülesanne teenida patsienti ning langetada sõltumatuid objektiivseid otsuseid. Patsiendid peavad saama parima võimaliku ravi, sõltumatult mingitest majanduslikest või finantshuvidest. Teisest küljest on jälle farmaatsiatööstuse huvides äri teha. Mis on ju iseenesest legitiimne. Nende kahe vahel seisab arst.
    Patsient usaldab arsti, eeldades, et talle määratakse parim võimalik ravi. Sõltumata sellest, kas ravimikontsern arstile raha pakub või mitte. Kuna meditsiin ei suuda seda sõltumatust enam tagada, tähendab see seda, et ma ei saa patsiendina mõningatel juhtudel mitte parimat ravi või ravimit, vaid et ma saan ravimit sellepärast, et ravimitööstus on seda arsti mõjutanud või talle altkäemaksu maksnud.
    Praegu on kahjuks terves Euroopas nii, et farmaatsiatööstuse finantshuvid on meditsiini vallas sedavõrd suureks paisunud, et patsiendina ei saa enam arsti tingimata usaldada. Kuna farmaatsiatööstuse mõju on tugev ning otsuseid ei langetata sõltumatult.
    Nii näiteks finantseerib farmaatsiatööstus kogu meditsiinilist täiendõpet. Ravimite müügiloa andmisel on firmade mõjuvõim sedavõrd suur, et lõppude lõpuks suudavad ravimikontsernid turule tuua halbu ravimeid sama kergesti kui häid, küsimus on ainult rahas ja selles, kui palju panustada turundusse. Minu käsutuses on sisedokumente, millest nähtub, et ka halvast ravimist suudavad ravimikontsernid vastava turunduskampaania abil teha müügihiti. Ma leian, et see paneb tõepoolest järele mõtlema.
    Ning kohtujuhtumid USAs ei ole Euroopas midagi muutnud?
    Ei. Euroopas peaaegu et ei teatagi nendest juhtudest. USAs on suured kontsernid peaaegu pidevalt selliste korruptiivsete tehingute tõttu kohtu all. Loen pea iga paari kuu tagant jälle mõnest suurest kontsernist, mis on saanud poole miljardi dollari ulatuses trahvi. Sellel ei ole mingit mõju Euroopale. Kuid selle pole erilist mõju ka USAs. Vaatamata suurtele trahvidele, mida firmad ikka ja jälle maksma peavad, jätkub korruptiivne tegevus. Paistab, et vaatamata kõrgetele trahvidele tasub see end ära. On tulus ja toob palju raha sisse. Kahjuks.
    Kuidas on siis võimalik üldse jõuda niikaugele, et ravimiäris midagi muutuma hakkaks?
    Ainult poliitilisel teel. Riik peab kehtestama vastavad ranged reeglid ja kontrolli. Praegu aga ei näe ma Euroopas selleks poliitilist tahet. Seda lihtsalt ei ole. Minu raamat oli katse seda päevavalgele tuua, tekitada vähemalt teadlikkust. Minu ülesanne ajakirjanikuna ei ole ju konkreetselt osaleda millegi muutmises, vaid osutada väärarengutele. Mis edasi saab, on lõpuks huvigruppide ja poliitikute ülesanne. Tõsi, Saksamaal on meditsiini vallas rühmitusi, mis on kuulutanud, et ei ole nõus farmaatsiatööstuse tugeva mõjuga. Nad üritavad publikatsioonide ja ühise tegevuse abil midagi muuta, kuid on selge, et tegemist on väga pikaajalise protsessiga. Kohe homme ei juhtu mitte midagi.
    Mis Teid ennast kõige enam raamatu aluseks olnud uurimistöö käigus jahmatas?
    Kõige enam jahmatas mind see, kui ma tegin haiglajuhtidele ettepaneku viia läbi kliinilisi katseid, mis olid täiesti selgelt illegaalsed, ning nad olid ilma pikema jututa nõus neis osalema. See hämmastas mind tõeliselt. Ma ei oleks arvanud, et see on võimalik. Kümme aastat tagasi mängisin läbi sarnase katseettepaneku, esitlesin ennast ravimifirma konsultandina Ungaris. Otsustasin Ida-Euroopa riigi kasuks, kuna arvasin, et tegemist ei ole väga arenenud riigiga, kus ei ole veel väga palju reegleid ning kus ravimifirmad saavad teha mida nad soovivad. Situatsioon oli sama – tegin haiglajuhtidele ettepaneku viia raha eest läbi illegaalseid, ebaeetilisi katseid. Ka seal sain otsekohe nõusolekud. Tookord mõtlesin naiivselt, et selline katse ei oleks Lääne-Euroopas võimalik. Arvasin, et Saksa ja Austria arstid on eetilisemad, ja mitte nii korrumpeerunud, kuid ma eksisin rängalt.
    Millised on enamlevinud turundusnipid, mida ravimitööstus kasutab?
    Ravimitööstus teeb väga palju kliinilisi uuringuid, mis tegelikkuses ei anna tõeliselt uusi tulemusi. Nende eesmärgiks on aga harjutada arste välja kirjutama teatud ravimeid. See kõik toimub teadustöö sildi all, tegelikkuses on aga tegemist puhtalt turundusega.
    Veel üks võimalus kõlab turunduse keeles „line extension“. Seda rakendatakse siis, kui on mingi hea ravim, mis hästi müüb. Ravimil on teatavasti teatud kindel patenditähtaeg, mille jooksul võib firma selle eest kindlaksmääratud hinda nõuda. Tähtaja lõppedes võivad kõik teised ravimifirmad ravimi samuti turule tuua – reeglina odavamalt, ning see omakorda langetab turuhinda ka üldiselt. Nii üritavadki firmad kõikvõimalike trikkide abil patenditähtaega pikendada. Paar aastat see neil enamasti ka õnnestub.
    Veel üks väga levinud ja tulutoov nipp on see, kui ravimitööstus proovib laiendada meditsiinilisi normmäärasid. Nii näiteks vererõhu puhul. Teatud vererõhu tasemest alates on tegemist kõrgvererõhuga, mida tuleb ravida ravimitega. Kui seda piiri langetatakse, siis saadakse ühe hoobiga juurde palju patsiente, kes seda ravimit samuti vajavad. Turg muutub suuremaks, raha teenitakse rohkem. Selles osas mõjutavad ravimifirmad väga tugevalt meditsiini. Eriti just südameveresoonkonna haiguste puhul, mis puudutab vererõhku, kolesteriinisisaldust jne. Viimase 10-20 aasta jooksul on need piirmäärad oluliselt langenud.“
    Eestis tekkis hiljuti diskussioon varastatud info avaldamise teemal. Kui keegi tooks teile varastatud dokumendid või mõne poliitiku kirjavahetuse, siis kuidas teie ajakirjanikuna käituksite?
    See sõltub täiesti sellest, mida see info sisaldab. Tuleb kaaluda, kas ei ole tegemist asjaomaste õigusega privaatsusele ning teisest küljest, kui suur on info tähtsus avalikkuse jaoks. Minu puhul, kes ma teen palju uurimusi meditsiini ja farmaatsiatööstuse alal, siis kui materjalidest peaks selguma, et patsiendid saavad kahjustatud või kui nad satuvad mingite tehingute tõttu ohtu, siis on avalikustamine muidugi õigustatud. Kui tegemist on ainult eraelu puudutavate asjadega, ei teeks ma seda kunagi. Küsimus on alati ka meetodites. Kas ma esinen näiteks arstina? Või kui ravimikonsultant? Või ei ole see vajalik? Kas on võimalik ka kuidagi teistmoodi selle informatsioonini jõuda? On see teave avalikkuse jaoks sedavõrd oluline, et sellise meetodi rakendamine on õigustatud? Ma arvan, et otsustada tuleb iga üksiku juhtumi puhul eraldi.
    Olete uurinud ka Austria põllumajandussektorit, mis Teid selles valdkonnas enim huvitab?
    Põllumajandus on Austrias omamoodi riik riigis, kus valitsevad omad privileegid ja seadused. Selles liigub väga palju nii Austria kui ka ELi maksumaksja raha, mis voolab suures osas valedesse kanalitesse. Tegemist on kõrgelt subventsioneeritud alaga, kus ringleb 2,3 miljardit eurot aastas. Ametlikult on eesmärgiks säilitada Austrias väikepõllumajandust ehk siis toetada väiketalunikke. Tegelikkuses saavad need talunikud vaid 20% sellest pirukast ning ülejäänu läheb rahvusvahelistele kontsernidele, suurtalunikele, multimiljardäridele ja -miljonäridele ehk siis täiesti valedele inimestele. Ma suutsin oma raamatus tõestada, et asjad nii on.
    Tulemuseks oli suur pahameelelaine põllumajanduses. Sealsed ametnikud saavad ju samuti sellest süsteemist suurel määral kasu. Ka siis ähvardati mind kohtuga, öeldi, et kõik on vale. Lõpuks läks nii, et mitte mind ei kaevatud kohtusse, vaid hoopis mina kaebasin kohtusse riigi kõrgeima põllumajandusametniku. Ta oli nimelt väitnud, nagu ma oleksin karistatud kurjategija ning et ma kirjutasin oma raamatu Austria Sotsiaaldemokraatliku partei tellimusel. Kaebasin ta kohtusse ning kaks kuud hiljem oli ta sunnitud kõik oma ütlused avalikult tagasi võtma ning minu ees vabandama.
    Millega tegelete praegu?
    Praegu töötan raamatu kallal, mis räägib Austria laste- ja noortekodudest ajavahemikul 1950 kuni 1980ndate lõpp. Ligikaudu 100 000 last olid nendes, kus juhtus kohutavaid asju. Vägistamised, piinamised. Lugesin hiljuti Aleksander Solzenitsõni Gulagi arhipelaagi ning see, mida ma seal lugesin, ei erine eriti sellest mis toimus Austria lastekodudes. Tegemist oli riiklike lastekodudega, mida haldasid linnad või vallad, või ka kirikud. Raamat ilmub septembris, tegemist on julmuse määrast lähtudes teatud määral jätkuga sellele, mis juhtus natsiajal paljude inimestega.
    See, mis toimus, on kujuteldamatu. Kõik olulised riiklikud institutsioonid lõid selles kaasa. Erinevalt natsiajast ei olnud eesmärgiks lapsi füüsiliselt hävitada, kuid suur osa neist hävitati psüühiliselt, seksuaalsete ja kehaliste julmuste abil. Selles osales kirik, kuni kõige kõrgemate instantsideni välja, osalised olid riik ja justiitsministeerium, meditsiin, mis korraldas lastega arvukalt katseid, tegemist on kohutava looga, mis on viimased 1-2 aastat olnud Austrias oluliseks teemaks. Minu ülesanne on teha nähtavaks see, kuidas ja millises mahus kõik toimus. Tegemist on laiaulatusliku inimsusevastase kuriteoga, mis siin juhtunud on.
    Autor: Katri Soe-Surén
    Jaga lugu:
  • Hetkel kuum
Vandeadvokaat ühistranspordist: alarahastuse vältimine on riigi vastutus
Olukord ühistranspordi korralduses – osaliselt nii-öelda tasuta transpordis – on vilets juba aastaid, kuid kallinenud kütuse tõttu kasvas see kriisiks. Hiljuti rahuldas riigikohus kolm ettevõtjate kaebust, kuid alarahastatud teenindajate seis üha halveneb, kirjutab vedajaid kohtus esindanud vandeadvokaat Jaana Nõgisto.
Olukord ühistranspordi korralduses – osaliselt nii-öelda tasuta transpordis – on vilets juba aastaid, kuid kallinenud kütuse tõttu kasvas see kriisiks. Hiljuti rahuldas riigikohus kolm ettevõtjate kaebust, kuid alarahastatud teenindajate seis üha halveneb, kirjutab vedajaid kohtus esindanud vandeadvokaat Jaana Nõgisto.
Prognoositust leebem inflatsioon pani USA aktsiaturud hüppama
USA tarbijahinnaindeksi aastane kasv 8,5 protsendi võrra juulis oli täpselt see uudis, mida aktsiaturud eile ootasid, et hoogsalt tõusma hakata. Nasdaqil algas koguni pulliturg.
USA tarbijahinnaindeksi aastane kasv 8,5 protsendi võrra juulis oli täpselt see uudis, mida aktsiaturud eile ootasid, et hoogsalt tõusma hakata. Nasdaqil algas koguni pulliturg.
Reaalajas börsiinfo
Edukat tippjuhti Tarmo Noopi kutsuti buldooseriks, aga see on nüüd minevik Lahkumisintervjuu!
Veerandsada aastat A. Le Coqi juhtinud Tarmo Noop (54) meenutab lahkumisintervjuus, et karjääri alguses kutsuti teda buldooseriks. Praegu ei kujuta ta ettevõtte juhina ette noort 24aastast, kellel puuduvad, nagu temal toona, varasemad kogemused.
Veerandsada aastat A. Le Coqi juhtinud Tarmo Noop (54) meenutab lahkumisintervjuus, et karjääri alguses kutsuti teda buldooseriks. Praegu ei kujuta ta ettevõtte juhina ette noort 24aastast, kellel puuduvad, nagu temal toona, varasemad kogemused.
LETA uudisteagentuuri tabas küberrünnak
Lätis on aasta jooksul registreeritud suurenenud küberrünnakute arv, möödunud nädalavahetusel katkestas rünnak Läti uudisteagentuuri LETA töö mitmeks tunniks, vahendab Läti ringhääling.
Lätis on aasta jooksul registreeritud suurenenud küberrünnakute arv, möödunud nädalavahetusel katkestas rünnak Läti uudisteagentuuri LETA töö mitmeks tunniks, vahendab Läti ringhääling.
Ettevõtja müüb asfalditehast: ees on rasked ajad
Teedefirma Altos Teed on rasketehnika müügikeskkonnas Mascuses miljoni euroga müüki pannud asfalditehase, firma juht Tõnu Vilipuu ennustab teedeehitajatele raskeid aegu.
Teedefirma Altos Teed on rasketehnika müügikeskkonnas Mascuses miljoni euroga müüki pannud asfalditehase, firma juht Tõnu Vilipuu ennustab teedeehitajatele raskeid aegu.

Küpsised

Äripäev kasutab küpsiseid parima ajakirjandusliku teenuse, huvipakkuvama sisu ja hea kasutajakogemuse võimaldamiseks. Meie veebilehel on järgmist liiki küpsised: vajalikud-, statistika-, eelistuste- ja turunduse küpsiseid. Küpsiste kasutamise eesmärkide ja töötlemise aluse osas saad rohkem infot Meie Küpsiste Poliitikast. Vajutades „Luban kõik“ nõustud Küpsiste kasutamisega meie ja kolmandate osapoolte poolt Meie Küpsiste poliitikas ja käesolevas Küpsiste lahenduses toodud tingimustel. Vajutades „Muudan eelistusi“ saad oma eelistusi alati muuta ja täiendavalt infot erinevate Küpsiste kohta.

Loe lähemalt meie Privaatsus - ja Küpsisepoliitikast.