Rõivapoe allahindlust võib reklaamida tavapärase numbrit-protsenti esitleva reklaamina, ent võib ka teistmoodi. Kristiine Keskus riputas Moetäika reklaamimiseks Tallinna tänavad täis 600 rõivaeset, soovijad võisid omale riideid lausa tasuta võtta.
Kristiine Moetäika edukas (21% rohkem külastajaid kui mullu) kampaania oli näide gerilja-turundusest – s.o väheste kuludega, tõhus, ebatraditsiooniline turundustegevus. Kui tavapärasele on kehtestatud omad mängureeglid, siis tavatutele sageli mitte.
Reklaami eetilisuse teema on gerilja-turundajate tööga palju hoogu juurde saanud, sest reeglite puudumisel on tihtipeale üle piiri mindud. Rahvusvahelisest meediast on markantsemaid näiteid Turneri filmikompanii turundusaktsioon, mille käigus paigaldati Bostonisse uut filmi reklaamivad pommi-laadsed seadeldised, Eestist on viimastel aastatel ehk tuntuim Hansapanga NPNK rott-kampaania.
Kõigil kolmel ülalmainitud kampaanial on ühine see, et kampaania teostamiseks puudusid igasugused kooskõlastused. Moetäika aktsioon inimestes pahameelt suurt väga ei tekitanud, mida ei saa aga öelda NPNK ja Turneri kampaaniate kohta. Ameerika aktsioon oli eriti küüniline arvestades selgelt meeles olevaid 9/11 sündmusi. Samuti, kui oleksime rõiva-allahindluse asemel sedamoodi reklaaminud näiteks alkoholi või sigareti toodet, oleks lahendus saanud küll palju rohkem ajakirjanduse-pinda, ent eetiline oleks olnud sellist asja teha?
Artikkel jätkub pärast reklaami
Alati on võimalik seadustega reklaamitegijate tegevusvabadust piirata, aga kuna kitsad olud nõuavad kreatiivsemaid lahendusi (K-kohukeste reklaam), ei jää reklaamid sellepärast olemata. Seetõttu koputaksin pigem reklaamitegijate enda südametunnistustele, vaadake tekkinud ideed või paberil olevat lahendust ka pisut teise nurga alt. Kas teeksin krõpsusid reklaamiva aktsiooni inglise kolledži ees ka siis, kui mu enda laps selles koolis käiks?
Artikli autor Kristjan Laja on Ambient Marketingi juht.