Miks mulle meeldib majanduslangus?

Küll aga on igasugusel langusel ka oma hea poolus.

Asja hea külg on, et langusfaasis puhastatakse eelarved esmajärgus rumalatest turunduskulutustest. Iga majanduskasvu periood hakkab millalgi tekitama liigset pealiskaudsust. Muuhulgas tekib turundusinimestel headel aegadel kuningapoja tunne, et iga asi, mida nad ette võtavad, on hästi tehtud ja toob tulu. Kuigi iga otsus tulu ei too, ei panda seda tähele ja kehvad tehingud ei paista välja, sest kasum ju tõuseb kõigest hoolimata.

Majanduslangusel aga tulevad kahjulikud otsused esile justkui koerapabulad peale kevadsula. Ning iga investeering, mille tulu ei suudeta mõõta, hüljatakse esimeses järjekorras. Seeläbi aga puhastub kogu keskkond liigkasuvõtjatest, bluffijatest ning varukameestest. Ning iga sammu puhul tuleb esmalt saada vastus küsimusele: palju see tulu toob? Ka sponsorluse puhul kehtib sama reegel ehk kui ettevõtmisest ei ole võimalik prognoosida sellest saadavat tulu, tuleb pakkumine kõrvale visata Ükskõik, kui glamuurne see ettevõtmine tundub, kui suur on võimalus olümpiavõitjat õlale patsutada või kui lähedases veresuguluses ollakse ürituse korraldajaga. Arvan, et just sponsorluse valdkonnas on seni olnud enim õhu müümist ehk sõlmitakse lepinguid ilma reaalset kasu nägemata. Halastus-sponsorlus on saanud vohada just seetõttu, et paljud sponsorid polegi keskendunud muu kasu nõudmisele, kui kohale plakatinurgas asuvas logode surnuaias. Ja sedagi tihti põhjendamatult suure raha eest.